Mängu lõpuni oli minna kümme minutit, kui Narodowy staadionile kogunenud 53 868 pealtvaatajat (miinus paarsada Eesti fänni) püsti tõusid ja Poola hümni a cappella ette kandsid. Nii tähistati jalgpalliülesande lahendamist – Eesti pühiti kindla 5:1 võiduga teelt.

Eesti meeskond tuli Euroopa meistrivõistluste sõelmängude poolfinaalile unistusega, aga lahkus muserdatult, sest kõik läks väga ruttu lörri. Rängad vead esimesel pooltunnil andsid Poolale juhtvärava ja arvulise ülekaalu, mis võtsid Eestilt sisulise võimaluse imet püüda.

Peatreeneri Thomas Häberli poolt paika pandud plaan nägi ette kannatada, veel kannatada ja siis veel kannatada. Kõike seda eesmärgiga ajada Poola ärevaks, et siis neid valusalt nõelata proovida. Plaani tagumisi faase ei õnnestunud Eestil rakendama hakatagi, sest kõik varises koost õige ruttu.

Lihtne oleks öelda, et õhku jäävad küsimused, kuidas läinuks mäng ilma välditava Poola 1:0 värava ja Maksim Paskotši punase kaardita, ent tegelikult need õhku ei jää. Nendes episoodides väljendus meeskondade klassivahe, mille Poola lõpuks selgelt ja kindlalt maksma pani.

Eesti unistus 2024. aasta EM-finaalturniiril mängimisest on lõppenud. Teisipäeval ootab ees maavõistlus teises poolfinaalis Walesilt 1:4 lüüa saanud Soomega, mille järel tuleb hakata mõtlema. Et kuidas Eesti jalgpallimeeskond ikkagi sellest kaotuste mädasoost välja tõmmata, sest siin sumpamine on üksluine, ebameeldiv ja masendav.

Kaks suurt eksimust esimesel pooltunnil otsustasid mängu

Kuigi Eesti teenis 2. minutil paremal äärel kolm järjestikust auti, mille viskamisel Maksim Paskotši oskuslikult aega venitas, loksus kohtumine kiiresti oodatud sängi – Poola valdas palli ja ründas, Eesti kaitses nii nagu oskas. Esmalt proovis Poola tsenderdustega, aga nendeks olid Eesti keskkaitsjad ja väravavaht Karl Jakob Hein valmis.

11. minutil leidsid poolakad siiski oma mehe üles, aga Karol Swiderski pealöök lendas väravast üle. Poola mitmekesistas rünnakuid ja hakkas Eestit kiirete äärevahetustega kimbutama. Ühe säärase tulemusel kukutas Paskotši 15. minutil Nicola Zalewski ja teenis kollase kaardi.

Poola publikut platsil nähtu ülearu ei vaimustanud ja 19. minutil pääsesid löögile paarsada Eesti toetajat, kelle "Eesti! Eesti!" paarikümne sekundi jooksul Narodowy staadionil kostus. Kolm minutit hiljem oli Poola ees, kui Ken Kallaste magas maha Przemyslaw Frankowski spurdi ega suutnud ka palli klaarida. Poolakas lükkas välisküljega palli Heina külje alt sihile.

Eesti olukord läks kohe veel hullemaks, sest 27. minutil tegi Paskotši jälle Zalewskile vea ning paraku taas kollase kaardi väärilise. Poolakal olnuks tee Eesti karistusalani lahti, seega keeruline oli kohtuniku otsusele vastu vaielda. Tõsi, deja vu 2011. aastaga tekkis paratamatult. Jäi ju Eesti sealgi esimesel poolajal kaotusseisu ja vähemusse.

Häberli reageeris Paskotši eemaldamisele vahetusega. Paremkaitsesse toodi Kristo Hussar, ohverdati Alex Matthias Tamm. Kui seni oli Eesti kasutanud kohati 5-3-2 ja siis jälle 5-4-1 asetust, siis kümnekesi jäämise järel asetseti madalas 5-3-1 blokis ja löödi Poola rünnakuid tagasi.

Esimese poolaja lõpuni saadi sellega hakkama, kuigi paar ärevat hetke oli. 43. minutil püüdis Hein Lewandowski karistusala seest sooritatud madala löögi ning viiv hiljem kõmmutas Piotr Zielinski üle. Muuseas, poolaja lõpufaasis oli Poola peatreener Michal Probierz olukorraga selgelt rahulolematum kui Thomas Häberli.

Miks? Sest Poola esitus muutus Paskotši punase kaardi järel veidi loiumaks, aga Probierz soovinuks kiiresti 2:0 väravat, mis maandanuks ärevuse ja muutnuks olukorra Poola jaoks turvaliseks. See saabus ruttu pärast vaheaega, sest 50. minutil oli Zalewski tsenderduse ajal Eesti värava all vaba mitu poolakat. Zielinski koksas palli sihile.

Eesti uus, vähemuses koostatud plaan – pidada kuskil 65. minutini 0:1 peal vastu ning teha siis paar riskeerivat vahetust, millega proovida mäng päästa – oli Poola 2:0 väravaga uppis. Ülejäänud mäng tõotas kujuneda pikaks ja piinarohkeks kannatamiseks.

70. minutil tulistas Jakub Piotrowski kaugelt 3:0, mille järel Eesti lagunes. Kolm minutit hiljem lõi tsenderdust vahelt lõigata proovinud Karol Mets omavärava ja veel kolm minutit edasi lisas Sebastian Szymanski viienda. Kõik viitas sellele, et võib minna veel hullemaks, aga läks hoopis paremaks. Hästi natuke, aga ikkagi paremaks.

Nimelt tegi Markus Soomets 78. minutil suurepärast tööd ja serveeris Martin Vetkalile võimaluse, millest noormees lõi oma koondisekarjääri esimese värava. See oli Eesti esimene arvestatav rünnak ja ainuke pealelöök terve mängu jooksul. Poola ohustas paar korda veel, aga lõppskooriks jäi seekord 5:1. Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Sünge statistika

Kohtumise 15. minutiks oli meeskondade täpsete söötude arvestus järgmine: Poola 124, Eesti 6. Võigas teerull kestis sisuliselt algusest lõpuni. Paiguti leidus hetki, kus Poola ei surunud nii armutult, aga need olid tõesti napid. Eesti meeskond andis esimese poolajaga 40 ja terve mänguga 77 täpset söötu ...

See pole automaatselt vale lahendus, sest kui sellise stiiliga õnnestuks vahel mõnelt Euroopa TOP20 meeskonnalt viik napsata, siis saaks väita, et äkki see ongi ikkagi õigeim tee. Aga pärast 2021. aasta septembris Walesis tehtud 0:0 viiki pole Eesti suutnud kaotust vältida üheski mängus, kus vastaseks meist tugevam meeskond.

Poola – Eesti mängu statistika oli: pealelöögid 26:1, löögid raami 10:1, nurgalöögid 17:1, täpsed söödud 649:77, pallivaldamine 74:26. Too viimane näitaja on sedavõrd "leebe" ainult põhjusel, et auti läinud palli mängupanemisele kulunud aeg liigitub ka pallivaldamiseks. Sünge olukord.

2. Noorus üksinda ja iseenesest Eesti probleeme ei lahenda

Eesti põhikoosseisus oli kuus jalgpallurit, kelle vanus vahemikus 20-22 ja 24-aastane Markus Soomets. Jah, mitu meest said võimaluse seoses vigastustega (eemale jäid näiteks Konstantin Vassiljev, Mattias Käit ja Martin Miller), aga jalgpallis käivadki asjad nii, et kui üks mängida ei saa, siis mängib järgmine, kelle jaoks on see võimalus end tõestada.

Kuidas noored end tõestasid? Kui jätta kõrvale 78. minuti episood, kus Soometsa eeltöö järel lõi Martin Vetkal värava, siis jalgpalli mängimisega noored eriti tegeleda ei saanud. Eelkõige tuli neil joosta ja võidelda, sest plaan nägigi ette just seda. Noorus üksinda ja iseenesest Eesti koondist painavaid probleeme ei lahenda, sest asi paistab olevat milleski muus.

Eesti koondis ei toimi. Sügisesed 0:5 Rootsile ja Belgiale kaotused olid väga koledad, millele järgnesid õnnetud matšid Aserbaidžaani (0:2) ja Taiga (1:1). Novembris kodus Austriaga peetud mängus (0:2) võis täheldada väikeseid paranemise märke, millele järgnes täiesti tuim esitus Stockholmis (0:2). Nüüd jälle kolakas, kus mängu polnudki.

Eesti meeskonnal pole enesekindlust, pole rütmi ja pole hoogu. Praegu polegi pea midagi, mille üle rõõmu tunda. Üha enam hakkab meenuma Magnus Pehrssoni ametiaja viimane aasta, kui rootslane muutus oma valikutes üha kaitsvamaks ja kaitsvamaks. Tulemuseks oli negatiivne spiraal, millest enam pääsu polnud.

Võib vabalt olla, et Varssavis peetud mänguks oligi kõige õigem plaan see, millega Häberli meeskonna platsile saatis. Aga paraku asetub see plaan paratamatult laiemasse mustrisse, mille pealt tekkiv koondportree jätab Eesti meeskonnast liiga ambitsioonitu mulje.

3. Miks Anier ja Sinjavski pingile jäid?

Poola põhikoosseisus oli kaheksa mängijat, kes mängivad iganädalaselt Euroopa viies tippliigas (5x Serie A, 1x Premier League, La Liga ja Ligue 1). Meie kõige prestiižsema klubikuuluvusega mees Karol Mets on 2. Bundesliga jalgpallur. Poola ja Eesti tasemevahe on nende faktide põhjal üüratu.

Selles valguses tekib küsimus, kas Eesti meeskonna balanss noorusliku uljuse ja kogemuste vahel oli täna ikka õigesti paigas? Kui Eesti tegi 67. minutil seisul 0:2 kolmikvahetuse, mis oli viimane katse midagigi päästa, siis Henri Anier ja Vlasi Sinjavski jäid pingile. Kaks kõige karastunumat ründavat valikut, kes pingilt võtta olid. See oli väga kummaline otsus.

Protokoll:

21. märtsil kell 21.45 Varssavis Narodowy staadionil

Poola - Eesti 5:1 (1:0)
22. Przemyslaw Frankowski, 50. Piotr Zielinski, 70. Jakub Piotrowski, 73. ov. Karol Mets, 77. Sebastian Szymanski - 78. Martin Vetkal

Hoiatused: 60. Tymoteusz Puchacz - 15., 27. Maksim Paskotši
Eemaldamine: 27. Maksim Paskotši
Mänguolud: +8, väljak suurepärases seisukorras
Pealtvaatajaid: 53 868
Peakohtunik: Slavko Vincic
Abikohtunikud: Tomaž Klancnik, Andraž Kovacic
Neljas kohtunik: Matej Jug
VAR: Nejc Kajtazovic
AVAR: Rade Obrenovic (kõik Sloveenia)

Poola: Wojciech Szczezny, Jakub Kiwior, Pawel Dawidowicz, Jan Bednarek, Nicola Zalewski, Jakub Piotrowski (73. Jakub Moder), Bartosz Slisz, Piotr Zielinski (73. Sebastian Szymanski), Przemyslaw Frankowski (46. Matty Cash; 56. Tymoteusz Puchacz), Robert Lewandowski, Karol Swiderski (73. Adam Buksa).
Varus: Lukasz Skorupski, Marcin Bulka, Matty Cash, Tymoteusz Puchacz, Jakub Moder, Kamil Grosicki, Taras Romanchuk, Adam Buksa, Pawel Bochniewicz, Bartosz Salamon, Sebastian Szymanski, Krzysztof Piatek.

Eesti: Karl Jakob Hein, Maksim Paskotši, Joonas Tamm, Ragnar Klavan, Karol Mets, Ken Kallaste (67. Artur Pikk), Martin Vetkal, Kevor Palumets (67. Markus Poom), Markus Soomets (82. Mihkel Ainsalu), Oliver Jürgens (67. Mark Anders Lepik), Alex Matthias Tamm (31. Kristo Hussar).
Varus: Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Märten Kuusk, Artur Pikk, Kaspar Laur, Kristo Hussar, Mihkel Ainsalu, Henri Anier, Mark Anders Lepik, Erko Jonne Tõugjas, Markus Poom, Vlasi Sinjavski.

SEOTUD PILDIGALERIID

Fotograaf: LIISI TROSKA

Fotograaf: BRIT MARIA TAEL

Poola - Eesti 5:1

Kommentaarid

---

Muda Liiga   •   22. märts

Hea jalgapllifännid. Seni kui teie toidate EJL ja Florat seni ei muutu midagi. Hakkake ükskord meesteks ja ärge käige mänge vaatamas seni kui korrupeerunud Pohlakud ees otsas on. Mängijatel võiks ka enese uhkus olla, seni mitte koondisesse minna kuni Pohlak eesotsas. Ainuke respekt Klavainile kas saatis pikalt selle klounaazi ja Jürgen kes julges öelda, möttetu teema Eesti jalgpall. 90 min kaitseme, istuge kõik 11 venda väravas siis. Kui kõik mängijad oleks Klavani ja Jürgesi suhtumisega siis saaks isegi asja. Lepik sisse panna see oli ikka kõva komöödia ikka. Lõpetage see per__e lakkumine ära ükskord

purgeenius   •   22. märts

Aga ootaks uudist, et Häberli sakked.
Sõprusmängul peaks olema juba Henn!

Wingback   •   22. märts

EJL juhatusel on aeg tagasi astuda, mitu korda ma peame vaatama seda kuidas me pidealt trepist alla kukume?

käbi   •   22. märts

EJL juhatus tagasiastumine ei aita mitte kui midagi, see oleks feik. Diktaatorid ei lähe ise ära.

Hidalgo   •   22. märts

Ebapopulaarne arvamus, aga ma ei saa aru kuidas fännid nii šokis on. Mida te nagu ootasite? Paraku roppu moodi kaitsetööd ongi ainuke viis kuidas väikesed meeskonnad (sedagi ajutiselt) edu saavutavad. Vaadake näiteks ükskõik millist islandi mängu paar EMi tagasi, Pilt oli praktiliselt üks ühele eesti eilse mängupildiga.

2012 EM valiktsüklis mängisid Eesti koondises lihtsalt kõvemad mehed kui need, kes meil praegu on ja nii lihtne ongi. Poolalt tappa saamine ei ole katastroof vaid hetke reaalne seis.

Õnneks paistab et meil on vägagi adekvaatne järelkasv peale tulemas kellelt saab korralikke tegusi tulevikus oodata. Seda ei tohiks mingi ühe mängu põhjal rapsimise ja tõmblemisega per*e keerata.

Posid võitlesid korralikult ja selle eest suur respekt neile.

Hugo Patas   •   22. märts

Eelmisele mehele (Hidalgo) tahaks öelda, et Islandi mängupilt ei ole eilse mänguga küll sarnane. Suurim vahe on selles, et neil on individuaalne meisterlikkus kordades kõrgem. Kui Eesti hakkas jalgpalli 30 aastat tagasi arendama, oli ajakirjanduses optimismi palju. Kogu aeg räägiti, et treeningtöö ülesehitus, alaliidu struktuur ja panustamine mängudistsipliinile on edu võti. Siit tuleb mulle meelde, et umbes viis aastat tagasi rääkis ühe tennisisti isa, et tema lapse tulevik on kindel, sest tema heaks töötab niivõrd hea tiim, kellel on olemas raha ja oskusteave. Aga ei aidanud, kui selle taga pole mängijat. Täpselt sama on Eesti jalgpallis. Võib-olla me oleme jalgpalli arendamisel tohutu sammu edasi teinud, aga individuaalse meisterlikkusega mängijad ikka puuduvad. Arvestagem, et ka tugevatesse välisklubidesse võetakse mängijaid eelkõige füüsiliste eelduste ja tehniliste oskuste poolest. Pigem valitakse mingi andekas aafriklane, kellele loodetakse distsipliin ja meeskonnamäng selgeks teha, kui hea käitumise tark ja treeningul distsiplineeritud eestlane, kellele peab tehnikat hakkama õpetama.

Kebab   •   22. märts

Ma loen 15 min söödud Poola-Eesti 124-6! Kokku Eestis mängu jooksul 77 söötu! Ja mulle meenuvad Aivar Pohlaku sõnad kuidas MINA ainuisikuliselt olen eesti jalgpalli üles ehitanud. Kuidas MINU targal juhtimisel läheb Eesti kohe-kohe MM-le, sest MINU jalgpallifilosoofia on nii eriline, millele maailmas analooge ei leidu.
Aastal 2024 on seis selline, nagu ülalpool kirjeldatud. Kas ei ole meie klubidel ja jalgpalliperel lõpuks tunnistada, et muinasjutuvestja-lastekirjaniku käest haledalt 30 aasta tünni saanud? Või ei suuda suuda nad seda häbi endale tunnistada ja valivad ühehäälselt Aivar Pohlaku ka järgmiseks 30 aastaks uuesti juhiks? Sest kala mädaneb peast. Meie jalgpalli juhtimisfilosoofia ei suuda toota teistsuguseid jalgpallureid ja mängupilti. Florasse ja sellega ka koondisesse valitakse teatud tüpaaziga mängijaid ja ülejäänud praagitakse välja. Ka peatreener valitakse ju selline, kes pooldab seda sama mustrit, mille järgi meie filosoofia kogu aeg käinud on. Ja siis imestatakse, miks 1-5 tappa saadakse? Ja õhatakse, et kohe-kohe tuleb peale uus andekate põlvkond....

Ise ette ja pikk järele   •   22. märts

See õhtu tegi ikka päris kurwaks ausaltöeldes.

KukkMadis   •   22. märts

Aeg on Aivaril lifti astuda ja liftist väljuda Pellel või Siimul, aga miks mitte eriti demokraatlikult Annil. Nii pöördume kindlasti tagasi, või pigem lõpuks, võidukale rajale!

käbi   •   22. märts

kebab vaata kasvõi soccerneti ajakirjanikke. Nad tõsimeeli arvavadki, et nad on vabad oma mõtetes ja ma usun neid. Eks samat seisu on ka mujal inimestes, mängijad, klubide juhid jms. Diktaatorid on sotsiopaadid ja nad oskavad õigeid nuppe vajutada. Krdi Järvela igal võimalusel teeb maha väiksemadki ebavõrdsust mujal maailmas ja siis kodus sirge suuga ütleb, et 30 aastat diktatuuri on normaalne ja see on parim variant. Tinistamine level 2000 lihtsalt. Kui fännid või töötajad/klubid kõik ühiselt kokku ei suuda tulla siis on seda ptsis paska kuni surmani veel edasi.

stranglers   •   22. märts

Hidalgo, sa elad mingis paralleelmaailmas? Respekt mille eest? Sügisest saati on saadud väravate vahega 2:22 kolakaid. Iga kord, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, siis ikka saab. Sest jätkab fking Häberli!
See absurd on läinud üle igasuguse piiri.
Ma saan aru, et Poolale kaotatakse. Aga seda ei tohiks teha ilma igasuguse mänguta.

Julian Julian   •   22. märts

Ma pole üleüldse Aivar Pohlaku poolehoidja aga ega siis tema nüüd kõiges ka süüdi pole. Tõõ laste ja noortega käib ikka klubides ja mängijad kasvavad välja klubidest mitte jalgpalliliidust. Pohlak ei käi ju noortetreeneritele peale surumas et nad sellist ebakvaliteetset tõõd teeksid. Treenerid lihtsalt ei oska või ei taha lastega korralikku tõõd teha. Treenerite palgad on nii väikesed ja ilmselt paljud asjalikud treenerid kes tahaksid noortega pühendatult töötada lihtsalt valivad mingi paremini tasustatud elukutse. Eestis on ju jalgpall väga populaarne laste seas ja kuidas siis on võimalik et üldse noori talente peale ei kasva. Lihtsalt paljud treenerid käivad lastega trennis ja ei viitsigi või ei oska neid piisavalt õpetada. Ja nii lihtne see ongi. Koolitage noortetreenerid targemaks ja makske neile paremat palka ja hakkab siis meie jalgpalli tase ka tõusma. Kas siis muutub treenerite töö paugust paremaks kui uus juht tuleb ja kohe hüppavad telendid puu tagant välja ja hakkame Poolat loputama. Kahjuks see nii ei käi.

Mõtiskleja   •   22. märts

Rõõm näha, et Ott 2. punktis suht selgelt lõpuks vihjab, et Häberlil oleks ehk aeg minna, kuigi väga Jüri Rataselikult ütleb, aga siiski. Me kõik näeme, et praegune koondis on katki ja ei toimi. Ja Indermitte ütles väga hästi, et see ei ole mingi emotsiooni pealt lahmimine praegu, et oih, tuli üks saun tuppa, teeme muutused. See on varsti juba pea aasta pikkune seeria, kus me oleme täiesti kohutavad olnud! Minu üllatuseks oli kõige parem intervjuu läinud päevil meie kõige noorema mängumehe Jürgensiga, kes panigi end televaataja ja fänni olukorda ja ütleski täiesti ausalt, et see mängustiil mida me vireleme, on koledus kuubis ja seda ei tohiks ükski jalgpallifänn väljakul nähagi! Pigem laseme tagant toaukse praokile ja jookseme kogu meeskonnaga vahel ründama ka ja saame 7-4 kotti, kui et kaotame järjest 0-5 ja ühtegi pealelööki ise ei sooritagi... Kõrged pressid jne, krt see ei ole mingi häbiasi mida teha, isegi kui tasemevahe nii meeletu on. Joostakse ära siis joostakse aga piisab, et vahel saame ise kõrgelt palli enda kätte ja suudame äkki ise ka mõne ära lüüa. Iga kell valiks pigem ründavama taktika ja kehvema skoori, kui et kaitsvam ja natuke parem skoor mängu lõpuks.
Ma olen suht kindel, et Häberli nüüd leilis ka Jürgensi kommentaari peale ja ei anna talle Soomes ühtegi minutit.

---

Sisene

Lisa oma kommentaar...

Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.