Sõprusest ja reetmisest (0)
Alati, kui võtta eesmärgiks kirjutada jalgpallist, kirjutame inimestest ja nendevahelistest suhetest. Seda saab teha otseselt (persoonilood, intervjuud) või kaudselt (näiteks statistika, mis kujuneb samuti inimestevahelistest suhetest).
Avalikkusele vahendab neid omavahelisi suhteid meedia, kuid isegi ajal, mil meedia ruumilised võimalused on peaaegu et piiramatud, tuleb avalikku tähelepanu väärivate lugude väljasõelumisel valikuid teha. Juba ühe võistkonna piires on suhteid sedavõrd palju, et kõigele tähelepanu pöörata pole lihtsalt võimalik. Ja siinkohal ei saa otsustavaks mitte asjaolu, et tarbija võimetel piirid oleksid, pigem aga seepärast, et tarbija ootab juba valmiskaupa. Üks suhe, üks lugu, vajab aga valmistooteks kujunemiseks aega, kuid aeg, erinevalt ruumilistest teguritest, on piiratud ressurss.
Seepärast, nagu iga muu nõutava toote puhul, püüavad valmistoodet tarbijani toimetada erinevad tootjad. Täna, hoopis avaramates ruumilistes tingimustes opereerides kui mõnikümmend aastat tagasi, võib küll uskuda, et kasvanud on võimalused erinevate lugude testimiseks, toodete katsetamiseks, ent kui toode viimaks tarbijasõbraliku kuju võtab, saab seda küll hiljem täiustada, kuid toote funktsiooni see suuresti enam ei muuda. Niisiis ei tegele meedia suhete vahendamisega, nagu eelpool öeldud sai, vaid pigem nende tootmisega.
Üks selline tootegrupp, küllap üks nõutavamaid, vahendab meile inimestevahelisi TÜLISID, milliseid leiame jalgpallist küllaga. Kuna siinse rubriigi eesmärgiks on kajastada Saksamaa jalgpallis toimuvat, nimetagem sissejuhatuseks mõned tuntumad tooted Made in Germany: Breitner – Hoeness, Overath – Netzer, Klinsmann – Matthäus, Kahn – Lehmann, Ballack – Lahm. Nende tootepaaride ühiseks omaduseks, nagu öeldud, on paarisisesed erihuvid, kusjuures tooteks kujunemiseks pole üldse oluline, kui triviaalne algne põhjus tegelikult oli.
Vaadakem näiteks ajaliselt viimast toodet ehk Ballack – Lahmi vastandamist, mis sai alguse 2010. aastal, kui Lahm vigastatud Ballacki asemel koondise kaptenipaela saanuna seda hiljem Ballackile tagastamast keeldus. Sellest episoodist, mis kahtlemata pole küll päris tühine, punus saksa meedia äärmiselt pingelise suhetevõrgu, kuhu otsib täiendusi veel tänagi. Ükskõik kumb neist meestest täna veidigi pikema intervjuu annab, võib kindel olla, et ikka veel tuleb vastata küsimusele, et kuidas selle omavahelise läbisaamisega õigupoolest on!
Huvitav on seejuures aga asjaolu, et mõlema vastused näivad olevat jõudnud piirini, kust kumbki enam edasi minna ei plaani, mis aga tähendab, et lisaväärtust nondest usutlustest enam välja pigistada ei suudeta. Ja seega, pakend küll uus, lähebki letile seesama kaup, mida teatavate intervallidega juba kaheksa aastat pakutud on.
Viimased nädalad Saksamaal on aga kaupluselettidele toonud ühe teise ammuse kauba, ammuse tüli, mis eelpool nimetatud loetelus kõige esimesena mainitud sai, ning mida võib nimetada ka tülide tülideks – DER STREIT –, kuna selles on elemente, mis eristab seda kõikidest teistest tülidest. Jutuks on tüli Müncheni Bayerni presidendi Uli Hoenessi ja sama klubi endise mängija ning klubi kunagise esindaja Paul Breitneri vahel. Miks just see tüli eriline on, sellest püüamegi allajärgnevalt aru saada.
Seekordse ajendi ammusele tülile uus pakend selga ajada pakkus episood, millele siinsamas rubriigis mõned nädalad tagasi osutatud sai. Jutuks on oktoobrikuine pressikonverents, kus Bayerni juhid Hoenessiga eesotsas meedialt lugupidavat suhtumist nõudsid, samas kui Hoeness ühe endise mängija roppu sõnavara kasutades sealsamas läbi sõimas.
Reaktsioonid tollele pressikonverentsile olid üheksakümne üheksa protsendi ulatuses kriitilised, ning oma osa sellesse andis ka Breitner. Paar päeva pärast kurikuulsat pressikonverentsi kutsuti Breitner Baierimaa telejaama BR populaarsesse spordisaatesse Blickpunkt Sport, kus ta juhtis emotsionaalselt tähelepanu Hoenessi kahepalgelisusele. Breitner ütles, et olles Bayerniga 48 aastat koos elanud, ei oleks ta eales suutnud uskuda, et klubi nii madalale langeb ning leidis, et sellise käitumisega on hävitatud aastatepikkune töö.
Ühest teisest aastatepikkuse töö perspektiivist vaadatuna oli aga tegemist äärmiselt tänuväärse sündmusega. Küllap oleks Breitneri sõnavõtt igal juhul tähelepanu pälvinud, kuid TÜLI kontekstis oli see eriti väärtuslik. Seda põhjusel, et pakkus täiesti reaalset võimalust toodet täiendada, mida paljude teiste tülide puhul, nagu Ballack – Lahmi näitel nägime, sisuliselt teha pole peaaegu võimalik.
Nüüd aga täiustus TÜLI uute elementidega lausa üleöö, kusjuures meedia töö tehti eriti lihtsaks. Viimane ei pidanudki enam nuhkima, väärtusetuid küsimus-konstruktsioone leiutama, vaid asjaosaliste endi loodud täiendused lihtsa vaevaga üles noppima. Kusjuures viimane noist väärtuslikest nopetest on ilma vähimagi ülepingutuseta lausa skandaalne – poolteist kuud pärast Breitneri kommentaare tühistas Bayern, Hoenessi käsul muidugi, Breitneri eluaegse vabapääsme Bayerni kodumängudele!
Hoeness leidis oma otsusele mitmeid põhjusteid, millest siinse loo kontekstis on kõige tähtsam süüdistus reetmises (Verrat). Breitner olla oma etteheidetega ületanud lubatud piirid ning käitunud klubi suhtes reetlikult.
Ainuüksi selle sõna kasutamine – reetmine – peab meid tähelepanelikuks muutma, sest küsimusele, keda üldse saab reeta, on vaid üks vastus: kedagi, kes seda oodata ei oska. Reetis võõrale saladuse, näitlikustab õigekeelsussõnaraamat. Seega saab definitsiooni järgi reeta vaid omasid, reeta saab sõpra.
Need triviaalsed ülekordamised on vajalikud seetõttu, et osutada Hoeness – Breitner tüli rikkalikule struktuurile ning möönda, et kuigi Hoenessi avaldused ületavad sageli hea maitse piiri ja võivad olla solvavad, siis siin, toetudes definitsioonile, poleks Hoeness täpsemat sõnavara kasutada saanudki.
Põhjus on asjaolus, et omal aja on tegemist olnud heade sõpradega, kelle sõprus saanud suisa dokumentaalse kinnituse, mille meedia, kui nood kaks taas tülli pööravad, taas päevavalgele tirib. Too dokument pärineb nelja kümnendi tagusest ajast, kui pooleteisttunnine dokumentaalfilm nood kaks suurte sõpradena ajalukku fikseeris. Nüüd oligi paras aeg too film taas üle vaadata ning selle põhipunktid siin üle korrata põhjusel, et vähemalt mulle ei meenu, et see film eestikeelses kirjavaras jutuks oleks võetud.
Tolle filmi võtsid üles noored filmitegijad, napilt 30sed Christian Weisenborn ja Michael Wulfes, kes hooajal 1978/79 salvestasid Müncheni Bayerni kahe olulise mängija tegemisi. "Profis – Ein Jahr Fussbal mit Paul Breitner und Uli Hoeness" (Profid – Üks aasta jalgpalli Paul Breitneri ja Uli Hoenessiga) sai filmi pealkirjaks. Filmis ilmuvad nood kaks mängijat esimest korda vaataja ette kaadris, kus nad suvisel treeningperioodil kahekesi tavalisest väiksemat jalgpalliväravat tassivad. Aegajalt vahetavad nad küll asendit, kuid liiguvad siiski kindlalt edasi – Breitner ees, Hoeness taga. "Sõbrad," tutvustab kaadritagune hääl.
Filmitegijatel vedas omajagu, kuna veel paremat stsenaariumit olnuks neil raske ette kujutada. Nimelt oli Hoeness pikka aega kestnud vigastuse järel langenud sügavale varumeestepingile ning ainsaks võimaluseks mängust osa saada, pidi ta minema laenulepinguga Nürnbergi. Ent sealgi andis vigastus sel määral tunda, et olles vaid 27, pidi Hoeness karjäärile joone alla tõmbama.
Nii viis saatus kaks meest filmi alguses küll lahku, kuid nagu ühele romantilisele sõprade-filmile kohane, saadi filmi lõpus taas kokku. Põhjus selles, et 1979. aasta märtsis leidsid Bayerni juhtkonnas aset suured muutused, mis andis Hoenessile võimaluse sama aasta juunis Bayerni mänedžerina ametisse astuda. Hooaja viimases mängus Hamburgi vastu ollaksegi taas koos – Breitner punases spordisärgis väljakul, Hoeness helesinises triiksärgis pingil. Mängu lõpus annavad mehed filmimeestele ühisintervjuu. Kõik näib olevat nii ilus.
Film ise annab muidugi oma osa, et sellist ettekujutust veatust sõprusest kinnistada. Vaadakem näiteks toda kõige kuulsamat kaadrit treeninglaagrist – Paul ja Uli ühises magamistoas, kõrvuti voodites, Uli sirvib õhtulugemiseks ajakirja, Paul raamatut. Milline idüll, ja seda ilma igasugu pilketa, ilma vähimagi irooniata. Toda episoodi on meedia hiljem loendamatuil kordadel ekspluateerinud.
Toetudes meedia fikseeritud juhtumitele, oli oktoobrikuine episood neljas, mis kõnealuse paari avalikult tülli viis. Esimene selline juhtum jääb hooaega 1982/83, kui mänedžer Hoeness meeskonda avalikult kritiseeris, mispeale Breitner vastas, et hoidku Hoeness oma arvamus enda teada, tehku oma tööd ning lasku mängijatel oma teha. Selle sõnavõtu järel Breitner enam Bayernis väljakule ei saanud ning suhe Hoenessiga katkes kümneks aastaks.
Arusaadavalt on meedia suhete kirjeldamisel fragmentaarne ning suures plaanis pole ka üldse oluline, kui kõrgeks üks meediaväljaanne oma kvaliteediastet hindab. Nii näiteks järgib ka eelmise nädala Focus, kvaliteetajakirjanduse Der Spiegeli suurim kodune konkurent, todasama neljast osast koosnevat tülirütmi. Nagu öeldud, ootab tarbija valmistoodet, konkreetset sisu ja atraktiivset pakendit. Selline lähenemine heidab aga varju psühholoogilisele tõele, inimsuhetele, mis on oluliselt nüansirikkamad kui äärmuseni lihtsustatud telg: sõber – vaenlane.
Viimaseks tahakski tähelepanu osutada mõttele, mille oktoobri lõpus sõnastas Augsburger Allgemeine ajakirjanik Tilmann Mehl: "Meestevaheline sõprus ei purune kunagi ... aga kui see peaks juhtuma, siis polnudki see tõeline sõprus."
Mul pole vähimatki kavatsust sedavõrd naiivsele üldistusele alla kirjutada, kuid tähelepanuväärne on see siiski, kuna suunab meid küsimuseni, kas Hoeness – Breitner tülisuhte kirjeldamine pole jäänud tolle ammuse filmi pantvangiks? Tegeleti ju sealgi konkreetse toote valmistamisega, mille sisu moodustas aga telje teise otsa jäänud tunne – sõprus. Kuid keegi ei küsi seal kordagi, kui tõsiseltvõetav too sõprus on.
