Ühest kõrvast kurt, roosa vein ja üleskutse härra Pohlakule ehk Kuidas ma kolmapäeva õhtul Lasnamäel käisin (7)

Selline oli kolmapäevaõhtune vaatepilt keset Lasnamäed. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Eesti jalgpallikultuur on miskit väga ähmast: seda justkui on, aga samas ei ole ka. Pea kõikidel Premium liiga klubidel on küll olemas 20-30-liikmeline punt toetajaid, ent suurte mängude melu meil naljalt ei teki.

Niisiis sean kolmapäeva, 16. augusti õhtul sammud Lasnamäele. Sõber Karl Gustav lubas mulle paar päeva varem, et keset omal moel idüllilisi paneelmaju pannakse kolmapäeval püsti üks kõvemaid mürgleid, mida iial Eesti jalgpallis nähtud. Olgu öeldud, et Väikese karika poolfinaalmatši Tallinna Zapoos – Tartu Team Helm mänguaeg kattub osaliselt FC Flora kohtumisega Konverentsiliigas, mis toimub vaid seitsme kilomeetri kaugusel.

Zapoos ja Helm on juba kohal ning teevad platsil soojendust. Veerand tundi enne avavilet staadioniväravast sisse astudes vajub suu ammuli: ametlikult 200 pealtvaatajat mahutava staadioni tribüün on äärest ääreni inimesi täis. Ja rahvast tuleb juurde! Enamikul on kaelas Zapoosi sallid, ent silm eristab massist ka kaks Team Helmi lippu.

Pressin end tribüünil istuma kõige tulihingelisemate zapooslaste epitsentrisse ja kõnetan noormeest, kes sealsamas usinalt vägesid juhatab. "Ma tahan, et meie poisid mängiksid A. Le Coqil!" räägib varastesse kahekümnendatesse kuuluv lõbusas tujus Jüri. "Roosa vein aitab minu tööle ainult kaasa! Vaata, kui palju meid on!" osutab ta rahvamassile ja kergitab käes olevat topsi.

Meeskonnad tulevad väljakule ja tribüünile kogunenud 473 (!) inimest saadavad mängumeestele palavad tervitused. Vahepeal on kuskilt välja kougitud pürotehnika ja uskumatult vali lauluhääl.

Avavile!

Mõtlen endamisi, et kaua nad ikka vastu peavad. Ennegi ju nähtud-kuuldud häälekat kaasaelamist, kuid tavaliselt piirdub see umbes kümne minutiga, kuniks põhiutsitaja ära väsib.

Mängitud on umbes viis minutit, punasärgid-sallid ei näita veel väsimuse märke. "Tartu on küla ja võit on meie oma!" kaigub üle staadioni. Muigan omaette.

Ehkki abikohtunik Markko Ladvas lidub edasi-tagasi täpselt tribüüni ees, proovib ekspertidest koosnev paneel (loe: tribüünilolijad) kontakti luua eelkõige peakohtunik Erik Reinumägiga. "Erik, palun tee midagi!" hüüab keegi tribüünilt, kui üks Zapoosi mängija kontakti järel kunstmurule langeb.

"Me vaatame enne mängu tavaliselt kohtuniku nime välja," selgitab Jüri mulle. "Tavaliselt me proovime neilt ikka vähemalt pooled kaardid välja suruda. Aga see ei ole midagi isiklikku! Enamasti on kohtunikud väga tublid."

Vaatan kella. 20 minutit saab kohe-kohe mängitud, aga publikumöll on endiselt peaaegu sama jõuline kui avavile eel. Ja siis see juhtub: kodumeeskond läheb juhtima! Mark-Rene Väljas lajatab palli kasti joone juurest peaaegu ristnurka ja publik on ekstaasis.

Taas süüdatakse pürotõrvikud, mis täidavad tribüüni tõeliselt suure mängu hõnguga. Kõvemad organisaatorid üritavad elustada kuulsat Mehhiko lainet. Esiti jäävad katsed toppama umbes tribüüni keskel, kuid allaandmine ei tule kõne allagi: lõpuks jõuab laine peaaegu tribüüni ühest otsast teiseni.

Märkan rahvasummas üht Premium liiga jalgpallurit. "Need fännid on ikka vinged! Ma olen esimest korda siin, aga elamus on ikka kõva!" räägib ta. "Mulle tundub, et mängijad panevad 90 minutit puhtalt fännide pealt."

Vestlusesse sekkub taas Jüri: "Mulle tundub, et siin on mängijatega palju lihtsam samastuda. Me oleme põhimõtteliselt samal tasemel! Premium liigas on nad ikkagi nagu … iidolid või nii."

Kodupubliku südamed on juba peaaegu poolt lööki vahele jätmas, kui Team Helmi Renee Püvi paremal äärel palliga hoogu kogub, ent kaitsemängija pälvib eduka bloki järel sooja aplausi. Mäng kulgeb Zapoosi kontrolli all, kuid enne poolajavilet rohkem sihile ei jõuta.

Kõnetan vaheajal külalismeeskonna fänne, kes on omasid isegi kolmapäeva õhtul Lasnamäele toetama tulnud. Hääletugevuse poolest nad küll kohalikke üle ei karju, aga Team Helmi lipud lehvivad sellegipoolest.

"Ma elan ise õnneks Tallinnas, seega mul oli lihtne tulla," räägib fänn Daki. "Tartust tuli vist maksimum 20 fänni. Kodus oleks meid kindlasti rohkem. Aga ma pean tunnistama, et siin on väga raske aru saada, palju meid kokku on – kust algavad meie ja kust nende omad."

Daki rõõmustab: "Mulle meeldib, et nende võistkondade hing on nii tugev, poisid päriselt naudivad. Peaaegu kõik fännid on ikkagi mängijate sõbrad või sugulased. Tahaks ise ka kõvemini karjuda, aga peame hääle kuidagi soojaks saama."

Algab teine poolaeg. Mängitud pole viit minutitki, kui ühe Zapoosi mängija ebaõnnestunud tsenderdus muundub katseks lüüa iluvärav, kuid pall põrkab vastu latti ja sealt välja. Tribüün ahhetab.

"Publik on siin nii kõva, et ma vasakust kõrvast varsti enam ei kuule," tunnistab Team Helmi tulihingeline fänn Andres. Zapoos jätkab surumist, aga palli väravasse ei saa – üks pealelöök veereb näiteks sentimeetrite jagu postist mööda.

Kuid siis kordub kõik taas. Kodumeeskond teenib karistuslöögi, palli taga avavärava autor Väljas. Pilk väravale, hoojooks, löök – ja pall lendab üle müüri ristnurka! Zapoos juhib 2:0.

Publik on joovastuses, entusiastlikumad fännid on kusagilt üles leidnud tavaliselt sünnipäevatordile asetatavad säraküünlad. Vaid minut pärast teist väravat on Väljas ülilähedal kübaratrikile, ent Andri Viinapuu suurepärane tõrje hoiab tartlasi vee peal.

Hoolimata kindlast eduseisust ei tee publik järelandmisi. "Zapoos – Team Helm! Zapoos – Team Helm!" kostub tribüüni eri otstest pea katkematult. Team Helmi paremkaitsja, Premium liigaski mänginud Daaniel Maanas jookseb teisel poolajal täpselt tribüüni ees ning temagi näolt võib aeg-ajalt leida pisikese muige.

Kui Maanas kontakti järel kukub, kostub tribüünilt: "Si-mu-lant, si-mu-lant!" Endine noortekoondislane ei pea viha, vaid näitab publikule naeratades pöialt ja mängib edasi.

Platsil käis küll kõva andmine, ent spordimehelikkust ei minetatud hetkekski. Pildil aitab Team Helmi kaitsja Daaniel Maanas püsti kaks väravat löönud Mark-Rene Väljase. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

"Ma ütlen ausalt, ma pole sellist asja mitte kunagi ühelgi kolmanda liiga meeskondade mängul näinud," räägib Maanas pärast lõpuvilet. "Müts maha kõigi tribüünilolnute ees – korralik andmine käis seal! Me oleme väga tänulikud kõigile, kes meid toetama tulid, see annab platsil olles nii-nii palju juurde. Ega Eesti kõrgliiga publik … ei taha midagi halvasti öelda, aga enamasti on tribüünil vaikus. Need nöökivad kommentaarid on nagu kütus, teevad mängu ainult lahedamaks!"

Järelejäänud 25 minutiga kumbki sats enam väravat ei löö. Koos lõpuvilega hüüab keegi tribüünilt: "Jou, me läheme jälle Alekale!" viidates kahe aasta tagusele, kui Zapoos samuti Väikese karika finaalis mängis ning seal FC Kuressaare U21 3:2 alistas.

Vallandub rõõmupidu, ent ka teamhelmlased ei lase päid norgu. Mängumehed õnnitlevad ja lohutavad üksteist, aga keegi ei ole kurb. See on pingevaba jalgpalli võlu.

Zapoosi meeskond koguneb tribüüni ette. Üheskoos esitatakse Islandi koondise poolt 2016. aasta EM-il maailmakuulsaks tehtud "Huh!" võiduhüüd. Fännid valguvad tasapisi platsile, et koos meeskonnaga suurt võitu tähistada.

Zapoosi fännide "Huh!" mängu ajal:

Tänavu suvest Zapoosis mängiv endine noortekoondislane Karl Gustav Kokka on toimunust liigutatud. "Kui Zapoos võitis 2021. aastal karika, siis ma olin Alekal koos fännidega. Ja mõtlesin, et vot see on alles punt. Sellepärast ma siia tulingi," jutustab ta. "See atmosfäär oli nii kõva lihtsalt. Ja finaalis tuleb veel hullem mürgel! Helm oli väga tubli, müts maha nende ees."

Sõnavõtu lõpetuseks on Kokkal üleskutse ka alaliidu presidendile: "Härra Pohlak, tulge ka Zapoosi karikamängudele tõelist jalkakultuuri vaatama!"

Zapoosi treener Heigo Väljas, kes on ühtlasi mängu sangari Mark-Rene isa, vaatab juubeldajaid heldinud olemisega distantsilt. Tema tegutseb meeskonna juures puhtast kirest ja armastusest jalgpalli vastu.

"Ma olen seda tööd 30 aastat teinud, rongilt on raske maha astuda," nendib ta. "UEFA A litsents – kisub ikka platsi äärde. Pooled siit on ju minu esimene lend (Nõmme Unitedi 1999. aasta poisid - M. K.), kellega tulime noorteklassis Eesti meistriks.

Poisid on kõva asja püsti pannud. Ise toimetavad, ise teevad – mina viin ainult kaks korda nädalas trenne läbi. Olen siin vast viis-kuus aastat toimetanud, seda peab poistelt küsima, mul on endal sassis! See on lihtsalt kaif. Konkurents on harrastajate mõistes isegi ulmeline, meil on alati 20 meest trennis kohal."

Team Helmi lugu

Mõlemad klubid on musternäiteks viimastel aastatel üha levinumaks muutunud kontseptsioonist, kus tippklubi endised noormängijad pundi kokku ajavad ning Rahvaliigas oma lõbuks mängima hakkavad. Zapoos ja Team Helm kasvasid aga Rahvaliigast välja ning jõudsid otsaga kolmandasse liigasse.

Team Helmi üks vedajatest Aaron Kants (23) räägib, et klubi sündis 2018. aasta sügisel endiste Tartu Tammeka noormängijate algatusel, kes ei soovinud enam jalgpalli nimel elada, vaid sellest lihtsalt rõõmu tunda.

Platsi ääres lehvisid ka Team Helmi logodega lipud. Foto: Martti Kallas

"Iga päev trennid, nädalavahetusel sõit kuskile teise Eesti otsa – see väsitas ära," selgitab Kants. "Kui ülikoolielu tuli peale, siis tahtsime asjast lihtsalt rõõmu tunda. Ega me trenni palju ei tee – viimati aprillikuus! Täna oli ka näha, et kui tahame tulemust teha, siis tuleb end ikka liigutada ka."

"Olime vedajatega veel gümnaasiumis, kui tundsime, et tahame muud elu ka elada," avaldab Kants. "Moto oli lihtsalt, et naudime. See on siiamaani nii. Tammeka kool hakkab vaikselt nüüd küll ära kaduma, füüsis on ammu läinud," muigab ta.

"Põhipoint on see, et me käime igapäevaselt niikuinii läbi – see on tore viis, kuidas sõpradega koos aega veeta. Saame mängida oma lõunatsoonis, ei pea Narvas ja Kuressaares käima," täiendab teine boss Joonas Raidvee (23).

Zapoosi lugu

Kui Team Helmi algusajad ulatuvad viie aasta taha, siis Zapoosil täitus paari kuu eest juba kümme tegutsemisaastat. Meeskond tugineb suuresti FC Nõmme Unitedi kasvandikele sünniaastaga 1999, kes on omakorda mujalt sõpru punti haaranud. Klubi asutaja ja eestvedaja Marken Malm (27) on aga FC Pirita ja Viimsi MRJK taustaga.

"Ma tõesti ei tea, kuidas me ikka siin oleme," ohkab Malm rõõmsalt. "Kümme aastat sai täis ja iga hooajaga läheb asi natuke paremaks. Natuke rohkem fänne, natuke rohkem tegemist – ja nii iga aasta."

Sarnaselt Team Helmile alustas ka Zapoos Rahvaliigast. Palju on nähtud punte, kes tulevad suure hoo ja tahtmisega peale, ent poole hooaja peal kustuvad. Zapoos ei ole kindlasti üks neist: kümme aastat järjepidevat tööd on ikkagi seljataga.

"Nagu oma laps," ütleb Malm ja naeratab. "Kui Mark täna selle karistuslöögi ristnurka lõi, siis ma vajusin siia pingi ette põlvili, võtsin peast kinni ja päris ausalt tuli pisar silma. Vaadata kõiki neid inimesi, kes meie üle rõõmustavad: see on midagi erilist."

Zapoos on kolmanda liiga põhjatsoonis mänginud 2018. aastast. Korra on tuldud ka võitjaks, ent kõrgemale kerkimisest pole seni hoolitud. "Esimest korda on nüüd selline tunne, et võib-olla võiks minna veel kõrgemale. Meeskonna sees on tunne umbes pooleks. Aga põhipingutus on ikka karikate nimel: järgmine kolmapäev tuleb Tallinna Kalev siia, üritame Klavaniga särki vahetada!"

Igapäevaselt õpetajatööd tegeva Malmi lähedasedki on Zapoosist võlutud. "Vaata, need kõik on minu omad!" osutab ta eemalseisvale umbes 7-8-pealisele pundile. "Mul on siin kogu pere ja isegi tädi koos mehe ja lapsega, lisaks mõned õpetajad. Kaks aastat tagasi käisid õpilased ka Alekal toetamas."

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Miks mitte kõrgemale?

Kui Team Helm naudib kolmandat liigat ja kerkimisele eriti ei mõtle, siis Zapoosi eestvedajad on järgmistest sammudest salamisi unistanud küll. "Ma mängisin ülikooliajal Welcos," selgitab Malm. "Seal oli ka väga kõva atmosfäär, kõigi nimed pandi lauludesse ja tehti igasuguseid ühisüritusi. Tahtsin ise ka midagi sellist teha."

"Welco tegi endale staadioni – äkki meie teeme ka mingi hetk? Mingid noortegrupid …" mõtiskleb ta, pidev naeratus näol. "Dialoogkohtumisel Aivar Pohlak ütles ka, et meil on arengupotentsiaal olemas. Varsti hakkab mängijatel ka järelkasvu tulema! Ei tohi lihtsalt lasta asjal hääbuda, enne kui on hilja."

Rahvusstaadioni võlu

Malm rõhutab, et võimalus karikafinaalis A. Le Coq Arenal mängida on väikeste klubide jaoks suur lisamotivatsioon. Karikamängud on põhjus, mille nimel väga paljud klubid üldse toimetavad.

"Kui vahepeal tuli uudis, et NOËP-i kontserdi tõttu viiakse finaal hoopis Kadriorgu, siis ma rääkisin kõikide klubide esindajatega, et teha jalkaliidule ühisavaldus," selgitab ta. "Kõik neli tiimi, kes konkurentsis olid, ütlesid: suva see liiga! Peaasi, et saaks karika A. Le Coqil välja mängida."

"See auhind pole lõpuks isegi nii tähtis. Oota, ma näitan sulle!" ütleb Malm, eemaldab oma telefonilt kaitseümbrise ning näitab seal vahel olevaid kuivanud rohuliblesid: "See on kahe aasta tagune A. Le Coqi muru. Ma arvan, et nüüd saavad kõik aru, mida seal mängimine meile tähendab."

Marken Malm tõstis kaks aastat tagasi kaptenina karika pea kohale. Mälestus võidust peitub tema telefonikaante vahel tänaseni. Foto: Jana Pipar

***

Eesti madalamate liigade sõpruskultuuri viimaste aastate etalonid lahkuvad Lasnamäelt püstipäi. Kõik on rõõmsad ja mis kõige tähtsam: üksteise suhtes heatahtlikud ja toetavad!

Ning kolmapäevaõhtu parim jalgpallipidu ei toimunud mitte A. Le Coq Arenal (Konverentsiliiga kolmas eelring, 1010 pealtvaatajat), vaid hoopis Lasnamäel (Väikese karika poolfinaal, 473 pealtvaatajat). Minul läks süda soojaks ja ma loodan, et teilgi. Jalgpall on vahva!

SEOTUD PILDIGALERII
Fotograaf: LIISI TROSKA
Kommentaarid

sanderk   •  
Kõva atmosfäär ja kõva reportaaž
ElectroBlast   •  
Väga lahe ja Eesti kohta vinge staadionielamus kindlasti.
Raivo Pukk   •  
Siin see jalkakultuur sünnib.
Svenpoiss   •  
No igaljuhul kõik peavad nüüd oma sammud Alekale seadma. Sellist atmosfääri Premium liiga mängudelt ei leia.
paroolon12345678L.   •  
Karikal olen kohal, oma premium liigaga võite perse minna!
Ainuke asi Eesti jalgpallis, mis mind võlub ja huvitav miks? Sest see pole Pohlaku algatus ;)
Mõtiskleja   •  
Väga äge! Lootsin, et see Harju suudab ka sama tunde ja emotsiooni tuua sel hooajal peale Kalev Kruusi lugusid eelmise aasta lõpus Betsafe saates, et väga hakkajad noored fännid veavad seda asja aga nüüdseks ma ei suuda enam ühtegi Harju mängu vaadata, ma olen sellest ruuporiga karjumisest juba kõrvavähi saanud. Loodetavasti need ruuporifännid võtavad Zapoosist eeskuju ja hakkavad ka normaalset kaasaelamist propageerima edaspidi, mitte mõttetut lahmimist ruuporiga. Fännikultuuri need ruuporivennad minu arust ainult rikuvad mitte ei edenda. Vahel isegi Paide mängul olen mingit ruuporit kuulnud, no see on jube ikka.
ElectroBlast   •  
to Mõtiskleja

Mul sama lugu selle ruuporiga, üldse ei kannata kuulata kui konkreetselt karjutakse sellega, et mida mängijad peavad platsil tegema või kohtuniku töö kohta. Fänni laule võib absoluutselt ruuporiga ette laulda, super, aga kõik muu, ei :p

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
PREMIUM LIIGA
Luup peale | Levadia korraldas jõudemonstratsiooni, Transi leegionäridel oli must päev  (galerii!)
PREMIUM LIIGA
Memo | Tamme esimene Premium liiga kübaratrikk näitab, et Andrejev nägi ründajatega talvel vaeva
MÄNGUD VÄLISMAAL
KOONDISLASED VÕÕRSIL
ÜLEMINEKUTEST
ESILIIGA AVAVOOR
ELU HUVITAVAMAKS
PREMIUM LIIGA
Premium liiga rekord on legendi jaoks käeulatuses. Frolov: mida lähemale see jõuab, seda põnevam
FANTASY ON TAGASI!
Forsmaniga bussi parkima või Vallneriga segadust koristama? Jürgenson käis inspireerival jooksutiirul
FANTASY
REKORDPIKK SAADE!
Pikk ette (ja ise järele) | Kes päriselt tiitlit jahivad? Kui kõrgele tõuseb uustulnuk? Mis jääb alles üllatajatest?
UDUNE ALBION
UUS HOOAEG KOPUTAB
Šveitsi armee taskunugade najal töötav Kalev jahib otsustes kindlust ja keskendub vankumatult suurele pildile
Kas eelmisel hooajal alustatud perestroika toob Kaljule oodatud tulu või jällegi ainult tühjad pihud?
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
36
23
10
3
74:24
79
2.
Tallinna FCI Levadia
36
22
11
3
67:24
77
3.
JK Tallinna Kalev
36
14
11
11
49:41
53
4.
Paide Linnameeskond
36
13
14
9
50:34
53
5.
Nõmme Kalju FC
36
12
13
11
50:42
49
6.
Pärnu JK Vaprus
36
12
12
12
40:43
48
7.
FC Kuressaare
36
12
7
17
36:60
43
8.
JK Narva Trans
36
12
2
22
32:64
38
9.
Tartu JK Tammeka
36
5
12
19
33:65
27
10.
Harju JK Laagri
36
5
8
23
27:61
23
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID