1963. aasta jõulud on tagasi! Kehvad ei taha kaitses istuda, aga suured suruvad aina kõrgemalt (0)
Jah, Arsenal, Liverpool ja Manchester City ning vägev tiitlijaht küll, ent Premier League paistab sel hooajal silma veel ühe väga selge tendentsi poolest. Nimelt on mängud läinud väga väravarohkeks ja rekordid aina langevad. Miks see nii on?
Eelmisel nädalal pidasid Chelsea ja Manchester United seitsmeväravalise lahingu, mis lõppes kodumeeskonna 4:3 võiduga. Haruldane skoor, mis, nagu selgub, ei olegi tegelikult nii haruldane. Nimelt on tänavu sellise tulemusega lõppenud juba koguni kuus Premier League'i kohtumist!
Tegu on ühtlasi Premier League'i ajastu ehk viimase 30 aasta rekordi kordamisega. Varem on selliseid skoore kuuel korral nähtud hooajal 1994-95 (kusjuures tollal oli liigas veel 22 klubi ehk ka mängude arv selle võrra suurem) ja hooajal 2001-02. Viis sellist mängu on ühte hooaega mahtunud aga vaid kaks korda - esmalt hooajal 2003-04 ja teiseks mullu.
Mitte ainsatki 4:3 lõppseisuga mängu pole Premier League'is nähtud kolmel hooajal, kuid neist kaks viimast on 2019-20 ja 2021-22. Ehk kui viie viimase hooaja seas on kaks sellist, kus niisuguseid mänge pole üldse olnud, siis kahe viimase jooksul tuleb neid kokku juba 11.
Is it even Boxing Day until you see a post about the 1963 football results? 👀 pic.twitter.com/knOrgV2h69 — Football Tweet ⚽ (@Football__Tweet) December 26, 2023
Premier League'is on väravatepeo näitena alati välja toodud 1963. aasta jõulude aegne mängupäev, kui kümnes kohtumises tehti skoori 66 korda. Hooaeg 1963-64 lõpetati keskmiselt 3,4 väravaga mängu kohta ning ka aasta hiljem oli näitaja 3,34 väravat mängu kohta - number, mida pärast seda ei ole nähtud.
Samal teemal arutlesid Soccernet.ee ajakirjanikud Kristjan Jaak Kangur ja Ott Järvela ka taskuhäälingu "Udune Albion" viimases episoodis (alates 19:00):
Mõistagi on 4:3 väga spetsiifiline skoor ja sobib vaid suundumuse ilmestajaks, mitte lõplikuks tõestusmaterjaliks. Kuid fakt on seegi, et sel hooajal on väravate arv hüppeliselt kasvanud. Enne nädalavahetusel peetavat 33. liigavooru on Premier League'is sel hooajal löödud 313 mänguga 1013 väravat ehk keskmiselt 3,23 mängu kohta. Varasemate hooaegade kõrgeim näitaja on püsinud umbes 2,8 juures ja senine rekord ehk 2,85 väravat mängu kohta pärineb eelmisest hooajast. Eelmise hooaja väravate arvust on tänavu puudu veel vaid 71 tabamust, mänge on seejuures pidada veel 67 ehk see näitaja ületatakse kindlasti.
Veel üks märkimisväärne näitaja on 0:0 viikide arv. Kuigi alles äsja lõppes sellise tulemusega näiteks tiitlipretendentide Arsenali ja Manchester City kohtumine, on tegu sel hooajal siiski haruldusega. Nimelt on praeguseks nähtud vaid 10 mängu, kus väravad ongi jäänud löömata. Senist "tipptulemust" jagasid selles osas hooajad 2002-03 ja 2019-20, mõlemal juhul tehti 0:0 viike lõpuks 21.
Kõik tahavad rohkem rünnata
Milles siis asi on? Kas ründajad on paremaks muutunud? Või ei oska keegi enam kaitsta? Äkki on asi hoopis jalgpalli taktikalistes muutustes, mida näeme ka väljaspool Inglismaad?
The Athletic on teemasse süvenedes välja toonud mitu aspekti. Esiteks - viimase hooaja jooksul on kohtumistele hakatud andma rohkem lisaminuteid. Kui kümne eelmise hooaja keskmine lisaminutite arv oli ligi 7, siis nüüd läheneb see näitaja 12 minutile. Eriti märkimisväärne on teise poolaja lisaminutite hüppeline kasv. Näiteks eelmainitud Chelsea ja Manchester Unitedi kohtumises juhtis United veel 108. minutil, aga lõpuks jäi Cole Palmeri arvele Premier League'i lähiajaloo kõige hilisem võiduvärav.
100:39 - Cole Palmer’s hat-trick goal for Chelsea tonight timed at 100:39 was the latest winning goal on record (since 2006-07) in a Premier League game. Mayhem. pic.twitter.com/2qdCNyUNYz — OptaJoe (@OptaJoe) April 4, 2024
Teiseks toodi välja teise ešeloni klubide muutunud mängustiil, mida The Athletic nimetab proaktiivseks. Vastasest sõltumata üritatakse võimalikult palju ise palliga olla ja rünnata, mis on aidanud kaasa näiteks Unai Emery käe all Meistrite liiga koha nimel võitleva Aston Villa ja Robert De Zerbi juhendamisel stabiilseks esikümnemeeskonnaks kippuva Brightoni tõusule.
Osalt seetõttu, et sama püüavad teha ka väiksemad klubid, on tabeli põhjas olijate kaitse enneolematult hõre. Praegu väljalangemistsoonis asuvad Sheffield United, Burnley ja Luton Town on lasknud endale lüüa keskmiselt 2,3 väravat mängus, mis on jällegi Premier League'i ajastu ehk viimase 30 aasta kõige kehvem näitaja. Sheffield Unitedi keskmine ehk 2,6 väravat mängus on hullem isegi hooaja 1993-94 lõpuks sada palli võrgust võtnud Swindoni keskmisest (2,4 väravat mängus) ja Derby County kurikuulsast 11-punkti hooajast 2007-08 (2,3 väravat mängus).
"Jah, see on riskantne, aga me tahame, et meie mäng oleks vaatamist väärt," põhjendas Lutoni peatreener Rob Edwards The Athleticule antud intervjuus meeskonna tava kasutada kõrget pressingut, isegi kui see jätab nende kaitse haavatavamaks. Lutoni mängudest peaaegu pooled on sel hooajal lõpplahenduse leidnud tänu viimase kümne minuti sees löödud väravatele.
■ More goals
■ More comebacks
■ More 4-3s
■ More late goals
■ Hardly any 0-0s
The Premier League has never been more chaotic... and while it's not always edifying, it's definitely a lot of fun.
📝 @Ankaman616 — The Athletic | Football (@TheAthleticFC) April 6, 2024
The Athletic toob välja, et kõrge pressing on aina populaarsem. Kui hooajal 2018-19 ehk kuus aastat tagasi võideti palle ründekolmandikul tagasi keskmiselt 7,6 korda mängus, siis nüüd on see kasvanud keskmiselt 10,4 korrani ehk tervelt 37 protsenti. Ning mõistagi avab kõrgelt pressimine vastasele võimaluse kiireteks vasturünnakuteks. Ka neist sündinud väravate arv on Premier League'is viimase viie hooaja kõrgeim.
Seega võib jätkuvalt vaielda, kas Premier League on ikka maailma parim liiga nagu inglastele endale meeldib alatasa kinnitada. Kuid kahtlemata on ta praegu kõige meelelahutuslikum ja ettearvamatum.
