Kasper Elissaar: Koondis vajab uusi liidreid (2)
Teisipäeval avaldas Eesti koondise peatreener Martin Reim oma valiku eesseisvateks Rahvuste liiga mängudeks Ungari ja Kreekaga. Tõeks said paljude vutifännide kartused ning see asetab koondisele uutmoodi surve - Eesti vajab nendeks kohtumisteks uusi liidreid.
Nimelt jäävad vigastuste tõttu eemale koondise võtmemängijad Ragnar Klavan, Karol Mets, Mattias Käit, aga ka kogenud Enar Jääger. Trio Klavan-Mets-Käit oli mullu täpselt selles järjekorras parima meesjalgpalluri hääletuse pingerea tipus. Eesti-suguse koondise jaoks on see väga valus löök.
Käit on kogu seltskonnast kõige noorem ja rohelisem, kuid oma individuaalset taset on ta seni väga hästi tõestanud. Kui teised puudujad on vaimsed liidrid, siis Käit kahtlemata üks mängulistest liidritest. Tema mobiilsus ning tehnilised oskused on rünnakutel alati käike juurde andnud ja julgen väita, et tema panuse puudumine halvas vahepeal ka koondist tulemuste osas.
Kui ta septembris kohe koondise kogunemise alguses tagasi koduklubi Fulhami juurde lendas, et lasta esimesel võimalusel opereerida oma sportlase songa ja seeläbi kiirendada taastumisperioodi, siis reaalsus ei ole ootustega kokku läinud. Paarinädalase taastumise asemel ei olnud ta valmis ei oktoobriks ega ka nüüd. Õigupoolest ei saa Käit veel korralikult treenidagi, rääkimata mängimisest. Sestap saab siit Eestimaalt talle praegu vaid paranemissoove saata!
Käidi puudumine andis aga mõnes mõttes võimaluse Konstantin Vassiljevile, kes sai hoolimata Poola tugevuselt kuuendas liigas mängimisele esindada koondist ja teha seda keskpoolkaitsjana. Mitte valeründaja, ääre ega vahetusmehena. Kostja sai oma kohale ja näitas, et klassi vastu ei saa. Ta oli nii septembris kui oktoobris briljantne. Ometi viimatiste formatsioonimuutuste valguses oleks koondise keskpoolkaitses nüüd justkui koht olemas ka mõlemale mehele samaaegselt, sest selgelt kaitsvate omadustega keskpoolkaitsja jaoks on asetuses oma koht kahe liini vahel.
Kuid mitte see ei ole antud kirjatüki peateema. Too Käit-Vassiljev liin on lihtsalt üks näide. Näide sellest, et kui koondise üks liider mingil põhjusel valikust ära kukub, tuleb asemele leida mees, kes on ise samasugune liider. Vassiljev on seotud Eesti jalgpalli kõige helgemate perioodidega, ent ometi oli ta roll vahepeal oluliselt pisenenud. Käidi puudumisel on ta saanud ise veduriks olla ja seda asjaolusid arvestades hästi teinud. Ja nagu enne põgusalt mainisin, on tegelikult praeguses joonises koht mõlemale - seega tuleb vaid loota, et valikmängudes saavad nad samaaegselt oma tugevustega Eesti mängu panustada.
Ragnar Klavani puudumine eelolevate mängude puhul ei ole suur üllatus. Koondise kapten on tänavu erinevate hädadega kimpus olnud ning pole jalavigastuse tõttu juba üle kuu aja saanud vutti mängida. Klavan on 2018. aastal osalenud vaid kolmes koondise matšis. See on tähelepanu keskpunkti tõstnud Karol Metsa. Mehe, kellest loodetakse otsesemal või kaudsemal määral Klavani mantlipärijat. Nende sarnasusi ei ole vaja Soccerneti lugejale selgitada.
Tuleb tunnistada, et Mets on seni Klavani rolli täitmisega küllaltki hästi hakkama saanud. Ja mõistagi on nad tegelikult täiesti erinevad mängijad, inimesed ja Metsal on reaalsuses koondises ka täitsa oma roll, aga pean silmas eelkõige Klavani kui kaitseliini liidri rolli täimist. Mets on tugevate liidriomadustega, isegi väliselt tugevamatega kui Klavan.
Praegu oleme aga olukorras, kus läheme võõrsil Ungarile ja Kreekale vastu ilma mõlema meheta. Mets murdis koduklubi NAC Breda treeningul varbaluu. Teisisõnu puudub Eestil kaitseliinis liider. Oktoobris Soome vastu tegi täiesti muljetavaldava esituse Nikita Baranov. Ungari vastu oli partii aga oluliselt kehvem ja Budapestis teda mängukeelu tõttu ka ei näe.
Koondis vajab seega uusi liidreid! Joonas Tamm on oma praeguse koduklubi Sarpsborgiga teinud muljetavaldava eurohooaja, aga ei ole koondises veel nii säravalt esinenud. Madis Vihmann on klubis liider, aga tema klubi Flora ja koondise tasemete vahe on suur. Keskkaitsjatest on novembris valikus veel ka Marek Kaljumäe ja Artjom Artjunin, kes on mõlemad klubides olulised mängijad, aga koondises pole suurt võimalust saanud. Bulgaaria kõrgliigas mängiv Artjunin sai kutse pärast ligi nelja-aastast pausi ja Kaljumäe tipphetkeks on maavõistlus Marokoga, kus ta sai tegelikult hästi hakkama.
Kas mõnes mainitud mehes on piisavalt sisu, et olla kaitseliini liider? Peab olema. Sest kaitseliin ilma liidrita on nagu uks ilma lukuta - midagi aval justkui ees seisab, aga sealt saab kerge vaevaga läbi. Muidugi võib liider kujuneda ka mõnest äärekaitsjast. Sealgi on potentsiaali, aga juhendamise seisukohast, eriti võõrsilmängudel, kus on tribüünil ehk veidi enam häälekaid toetajaid kui Lillekülas, on väga tähtis, et kaitse südamikus oleks mees, kes end seal kehtestab. Sestap ongi Eestil vaja uusi liidreid!
Martin Reim on olukorras, kus tal tuleb keegi vette visata ja nüüd on vaja sel mehel tõestada, et ta väärib koondises olemist. Praegune olukord on küll mõneti ainulaadne, sest Ungariga kohtumise eel on keskkaitses täiesti harukordne tühjus, aga pole mõtet otsida vabandusi, vaid hoopis lahendusi.
Koondis vajab liidreid igasse liini. Meil on sellised mehed välja kujunenud, aga kui nad on eemal, ei saa mängida ilma juhtfiguurideta. Lihtsalt ei saa. Kui sats koosneb vaid rollimängijatest, puudub võistkonnal nägu ja selle tulemusena ka tegu.
Poolkaitses tõmbab kindlasti niite Vassiljev, rünnakul on Henrik Ojamaa tänavu näidanud, et suudab vastutust võtta. Aga mis saab Budapestis meie kaitsest? See sõltub eelkõige mängijatest endist.
