Miks alati tema? (1)
Alustuseks üks valikvastustega mälumänguküsimus. Lionel Messi, Cristiano Ronaldo või Mario Barwuah - kes kolmest ei ole olnud mõjuka ajakirja Time kaanepoiss?
Ja vastus, ilma pikema sissejuhatuseta: Ronaldo. Messi paigutati 2012. aasta veebruaris esimese jalgpallurina üksinda kaanele, Barwuah - või, nagu teda paremini teame, Balotelli - sai sama au osaliseks kaheksa kuud hiljem. Olgu märgitud, et pärast neid on kaanele pääsenud veel Neymar (märts 2013), Kylian Mbappe (oktoober 2018) ja Mohamed Salah (aprill 2019).
Kaheksa aastat hiljem ei klapi Messi ja Balotelli enam kuidagi samasse lausesse. Noh, jah, mõlemad mängivad jalgpalli, aga kui ühest räägitakse kui ehk isegi kõigi aegade parimast, siis teine meenutab rohkem pühapäeva-harrastajat. Olgugi, et juriidiliselt on ta endiselt Serie A mängija ja paneb 2019/20 hooaja eest taskusse miljon eurot.
Aga kaua veel? "Elu parimas vormis" - tema, mitte minu sõnad - Balotelli naasis mullu sügisel kodulinna Bresciasse ja sellest pidi saama tema järjekordne (mitte et loendaks, aga vähemalt viies) vägev naasmine kõige kõrgemasse tippu. Nii muidugi ei läinud. 19 mängu ja viis väravat hiljem on klubi Serie A põhjas ja Balotelli mängud ilmselt mängitud.
Augustis niisiis 30 ja töötu. Kuidas edasi? Kuhu edasi? Kas üldse? Proovigem mõista. Mario Barwuah sündis 12. augustil 1990 Ghanast pärit sisserännanute perre. Järgmised kaks aastat elas pere - isa Thomas, ema Rose ja nende kaks last - Palermos, kuid kolis siis Bresciasse, 1500 kilomeetrit põhja poole.
Sitsiilia päikese alt tuntud tööstuslinna kolimine ei lahendanud siiski väikest Mariot vaevanud sooleprobleeme (aus oleks öelda, et vanematel polnud raviks vajalikku raha) ja poja tervise huvides otsustasid Barwuahid ta kasuperre anda. Nii said aegamisi poisi pereks Balotellid - isa Francesco ja ema Silvia.
Kõige halva kiuste selgus, et jalgpalli togimise kunsti Mario mõistab. Barcelona ütles talle 15-aastaselt küll ära, kuid Inter korjas noore ründaja Serie C-st üles. Paar kuud pärast täisealiseks saamist sahistas ta juba Meistrite liigas, 19-aastasena sai Balotellist Meistrite liiga võitja ... Tõsi, kõrvalosatäitjana, sest ta oli jõudnud juba tülli pöörata nii klubi fännide kui peatreeneri Jose Mourinhoga.
Interi eelmine loots - Mario "isafiguur" Roberto Mancini - kutsus ta seejärel Manchester Citysse. Tähelend jätkus. Nägime legendaarset särki, millest innustust saanud ka selle loo pealkiri; nägime, kuidas Balotelli söödust sündis värav, mis Manchester Cityst taas Inglismaa meistri tegi; nägime, kuidas ta samal suvel Itaalia koondise EM-il finaali aitas.
Balotelli karjääri ilmselt suurim mäng, EM 2012 poolfinaal Saksamaaga.
Aga siis ... juhtus midagi. Balotelli oli 22 ja valmis maailma vallutama, aga kõik läks hoopis allamäge. Kuni ta väljakul Super Mario rolli välja mängis, olid inimesed leebemad, andestavamad, aga kursilt kaldumistele mõistmist ei leidnud. AC Milan. Liverpool. Uuesti Milan. Nice. Marseille.
Kas Balotelli on halb jalgpallur? Sugugi mitte. Väravaid lüüa ta oskab. Veel aasta tagasi Marseille' eest kõmmutas 15 mänguga kaheksa tükki, ühe iga 117 minuti tagant.
"Liikuv, kiire, loov, jõuline, hea nii õhus kui mõlema jalaga, võimeline tegutsema nii karistusalas kui karistusalast väljas, nii tipu- kui ääreründajana," kirjeldab Wikipedia. Aga lisab siis: "Treenerid, meeskonnakaaslased ja meedia on teda kritiseerinud viletsa ja lapsiku suhtumise tõttu, tõstnud esile vähest liikuvust ja töövõimet väljakul, aga ka ebastabiilsust, mõtteviisi, muutlikku temperamenti ja arrogantsust."
Aga kas Balotelli on veel üldse jalgpallur? Näis. Viimased kuud ei ole olnud lihtsad kellelegi, ei vaimselt ega füüsiliselt, aga eriti veel jalgpallurile, kelle maailm püsib püsti toetavatel inimsuhetel. Mida lihtsalt ei olnud. Balotelli tütar elab Napolis, poeg Zürichis, ema oli karantiinis ja vennad oma perede juures.
"Kui sa mulle praegu söödu lükkaksid, ei saaks ma seda esimese puutega kontrolli alla," tunnistas Balotelli eelmisel nädalal endise tiimikaaslase Alessandro Matriga sotsiaalmeedias vesteldes. "Ma ei ole kaks kuud palli puutunud. Olen viimastel nädalatel kõikunud hullumise äärel, sest olen täiesti üksi."
Hiljuti ilmunud vastuolulised kommentaarid Juventuse kapteni Giorgio Chiellini elulooraamatust puudutasid ka Balotellit, kellega nad koondises riietusruumi jagasid. Kui olukord oli veidi rahunenud, rääkisid mehed suu puhtaks Itaalia telesaates Le Iene. "See on esimene kord elus, kui sina tegid midagi halvasti, mitte mina," ütles Balotelli.
Chiellini vastas: "Kadestasin sind - elus tuleb teha vigu, et areneda."
Ainult et Balotelli puhul jäi see areng mingisuguse nurga taha toppama. Ja nüüd on juba liiga hilja.
Või ...?
