Menüü
TV
Veebisait

Ott Järvela | Kas kraabime Eesti jalgpallile mulla peale? (23)

Eesti jalgpallikoondise väravavaht Sergei Lepmets, kes tegi mängus Saksamaaga rohkesti häid tõrjeid, aga pidi ikkagi võrgust kaheksa palli välja võtma. Foto: Brit Maria Tael

Mida näitas Eesti meeste jalgpallikoondise teisipäevane 0:8 kaotus Saksamaale? Kui jätta kõrvale mängivat koosseisu ja peatreeneri isikut puudutavad küsimused, mis säärase tulemuse järel loomulikult üles kerkivad, siis eelkõige rahvusmeeskonna haavatavust koondisejalgpalli halastamatus konkurentsis.

Täpselt nagu 2008. aasta 0:7 kaotus Bosniale ja Hertsegoviinale, 2011. aasta 0:2 kaotus Fääri saartele, 2014. aasta 0:0 viik San Marinoga ja 2016. aasta 1:8 kaotus Belgiale. Kõik need tulemused kutsusid esile reaktsioonid, mis sarnanevad selle nädala jooksul nähtule. Lisaks nukrusele, pahameelele ja kibedamaigulisele irooniale ka hala, et "Eesti jalgpall pole mitte kuskile arenenud" või, nagu Priit Pullerits eilses Postimehes teatas, et "Eesti jalgpallil pole lootustki".

Kui nukrus, pahameel ja iroonia on asjakohased, siis see hala muidugi täielik jamps, sest eirab enamikke jalgpalli valdkondi (noorte jalgpall, rahvajalgpall, treenerite koolitus, Premium liiga, naiste jalgpall, rahvusvaheline suhtlus ja sealt tõusev kasu, taristu, erineva jalgpallilise oskusteabe import) ja keskendub kõigest meeste jalgpallikoondisele, mis täidab küll olulise osa Eesti jalgpalli esindusfunktsioonist, aga on kaugel sellest, et võrduda Eesti jalgpalliga.

Keegi ei eita, et Eesti meeste A-koondise olukord on praegu halb. Aga see ei tähenda, et Eesti jalgpall tervikuna seisaks paigal või liiguks tagasi. Neljapäeva hommikul küsiti minult Terevisioonis esimese asjana "Mis on lahti Eesti jalgpalliga?". Vastasin, et mitte midagi, sest eelmisel päeval olid poisid Pääsküla gümnaasiumi platsil kenasti vutti tagunud, nagu alati. See on vundament, mida ei suuda lõhkuda ka ebaregulaarse regulaarsusega juhtuvad piinlikud tulemused, nagu teisipäevane 0:8.

Jalgpalli mitte tundvate või selle väliste kriitikute tavapäraseim argument, millega vutti nüpeldatakse, kõlab üldistatult: kuidas on võimalik, et jalgpall on Eestis suurimaid rahalisi võimalusi omav alaliit, aga ei suuda ikkagi meeste A-koondisega rahvusvaheliselt läbi lüüa? See on primitiivne ja asjatundmatu seisukoht, mis jätab arvesse võtmata elementaarse tõiga, et pidevas arengus on ka teiste riikide koondised.

Rumalus, trots või kitsarinnalisus?

Mida väiksem on spordiala, seda staatilisem tema dünaamika ja seda lihtsam on seal ka kiiresti tippu jõuda. Jalgpall on maailma kõige suurem ja kõigist teistest tohutult suurem. Jalgpalli rahvusvaheline konkurents pole objekt, mida mööda on võimalik teatud liigutusi õigel ajal tehes ülespoole ronida, vaid maailma spordielu kõige konkurentsitihedam valdkond, mille kõik osalised pidevalt arenevad ja muutuvad.

Liigutus A, mis tõi kaasa tulemuse B ajahetkel C (näiteks EM- ja MM-finaalturniirile jõudmisega päädinud Islandi otsus investeerida sisehallidesse ja noortetreeneritesse), ei tähenda, et liigutuse A sooritamine ajahetkel D tooks samuti kaasa tulemuse B. Ta võib, aga ei pruugi. Tõenäoliselt oleks tulemuseks B mingisugune hübriid, aga võib-olla mitte.

(Eesti) Jalgpalli suurimad kriitikud keelduvad möönmast erinevat konteksti ja soovivad asetada jalgpalli samasse raamistikku spordialadega, millel globaalne haare puudub sootuks või on väga kasin. See tuleneb kas rumalusest, trotsist või kitsarinnalisusest.

Vahemärkus. Milles peitub kergejõustikutreeneri Jaanus Kriiski autoriteet ja/või ekspertiis, et Delfi esitas kolmapäeva hommikul küsimusi Eesti jalgpalli kohta just talle? Mis on tema saavutused? Kes on tema nimekad õpilased? Milline on tema kogemus suurte MTÜ-de juhtimisel? Eeldades, et eesmärk polnud labane provokatsioon, siis kuidas langes valik just talle? See jutust puudus pädevus.

Avalikkus tajub seda konteksti oluliselt paremini. Keskmine Eesti spordisõber oskab piisavalt hästi inglise keelt ja sageli muidki võõrkeeli, et selle abil oma maailmapilti avardada. Ta reisib Euroopas ja maailmas ning tajub üha paremini, millised spordiväljal paiknevad nähtused pälvivad universaalset, millised regionaalset ja millised lokaalset tähelepanu. Jalgpall kuulub ühena vähestest kahtlemata esimesse kategooriasse. Ja Eesti inimene saab sellest aru.

Kuidas muidu seletada, et vaatamata silmapaistvate sportlike tulemuste puudumisele – finaalturniirile ju koondisega jõutud pole – järgnes Saksamaalt saadud 0:8 kolakale ulatuslik poleemika nii kirjutavas kui ka rääkivas ajakirjanduses, samuti sotsiaalmeedias (ja ilmselt ka mitteavalikes eravestlustes)?

Ainuke usutav vastus ütleb, et avaliku ruumi täitnud jalgpallikoondise-teemalised sõnumid tähendavad, et ootamatult kehv tulemus läks paljudele hinge, mis ongi Euroopa kontekstis normaalne. Ja Eesti, tuleb välja, on täiesti normaalne Euroopa riik. Mis on muidugi tore.

Pilgud Pohlaku suunas pole üllatavad, vaid loogilised

Arutelud mängijate tahteliste omaduste üle olid laialdased ja asjakohased. Samuti on terava tähelepanu all peatreeneri Martin Reimi koosseisuvalikud tolles mängus ja positsioon üldisemalt. Lisaks pälvivad rohkelt mainimisi märksõnad "põlvkondade vahetus", "mängijate valik", "liidri puudumine". Täiesti loogilised ja asjakohased teemapüstitused, mida tippjalgpallis suuremat sorti tõrgete puhul ikka ja jälle esitatakse.

Eestis lisandub sellele pea alati ka alaliidu presidendi Aivar Pohlaku persooni puudutav. Mart Soidro andis Õhtulehes mõista, et probleemide allikas on liiga kaua jalgpalliliitu juhtinud Pohlak. Postimehes liigitati alaliidu president kaasvastutajate sekka. Ning kui käisin neljapäeval Äripäeva Raadio spordisaate lindistusel ajakirjanike Dannar Leitmaa ja Otto Oliver Olgoga jalgpallikoondise olukorda lahkamas, tõstatasid ka nemad küsimuse Pohlakust.

Et 0:8 kaotuse järel pööratakse pilgud alaliidu juhi suunas, pole üllatav. Samamoodi pidid mullu sügisel kodus Saksamaalt saadud 43:86 kaotuse järel vastama teravatele küsimustele korvpalliliidu juhid, korraldati suisa kriisikoosolek. Suusaliidu president Andreas Laane on nelja-aastase ametiaja jooksul saanud kriitikat üha enam kiratsenud murdmaasuusatamise tõttu. Ning kui Ott Tänakut tabasid Korsika ja Argentina rallidel tehnilised probleemid, kukuti tal istumise all olevat Toyotat panniks sõimama. Täna Sardiinias juhtunu vallandab uue ja võimsama pasarahe.

Kirjeldatu on loogiline, sest jalgpall, ralli, korvpall ja murdmaasuusatamine on spordialad, mis lähevad Eesti spordihuvilistele sügavalt hinge. Kui korvpalli ja murdmaasuusatamise puhul asuvad põhjused eelmises aastatuhandes, ralli puhul kombinatsioonis tugevast traditsioonist ja praegu MM-tiitlile pretendeerivast kaasmaalasest, siis jalgpallis viimase paarikümne aasta jooksul toimunud Eesti spordipildi jalgpallistumises. Spordiregistri andmetel on jalgpalli harrastajaid Eestis 21 564, mida on rohkem kui korvpallil, võrkpallil, käsipallil, jäähokil ja saalihokil kokku (20 095).

Naastes jalgpalliliidu juhtimise küsimuse juurde, siis sõltumatu organisatsiooni suuna otsustab tema liikmete, mitte kellegi isehakanud lärmaja Jaanus Kriiski tahe. Iga spordiala valib oma juhid ikka ise ning ka vastutab nende valikute eest. Me ei ela ega toimeta autoritaarses režiimis, kus sporti juhitakse ülevalt alla, vaid iga alaliit on mittetulundusühing, kes allub demokraatliku Eesti Vabariigi seadustele.

2009., 2013. ja 2017. aasta jalgpalliliidu üldkogudel Aivar Pohlakule vastaskandidaati ei esitatud. Kui 2021. aastal on kandidaate rohkem kui üks, siis järgnevad debatt ja hääletus.

Vahemärkus: tööalaselt erinevatel tasanditel tegutsevate klubidega suheldes on siinkirjutajal jäänud mulje, et Eesti jalgpall – NB! Erinevalt 0:8 kaotusest rääkides on siinkohal selle termini kasutamine põhjendatud ja õigustatud! – praeguse seisuga kursimuutust ei soovi. Nüansse, mida lihvida, tuuakse muidugi esile, aga suures pildis ollakse rahul. Muidugi võib olukord pooleteise aasta pärast olla teistsugune.

Aga kindlasti tuleb igal kandidaadil, olgu neid üks või mitu, arvestada, et A-koondis või tippklubide edu eurosarjas pole jalgpalliliidu liikmete jaoks ilmselt prioriteetne teema. Säärast primitivismi jalgpallikogukond, julgen arvata, endale ei luba. Igalt kandidaadilt eeldatakse ja nõutakse põhjalikku ja terviklikku, loosungivaba nägemust kõigi jalgpallivaldkondade kohta. Sest, nagu eespool märgitud, Eesti meeste jalgpallikoondis ei võrdu Eesti jalgpalliga, vaid on kõigest üks selle osa.

Ning Eesti jalgpallile mulla peale kraapimisest kiunuvatele kiuslikele ja parastavatele nähvitsatele tuleb tunda kaasa, sest jalgpalli marginaliseerimiseks tuleks ümber kujundada Eesti inimeste mõttelaad ja kultuuritunnetus. Keeled on suus ja piirid lahti, mis tähendab, et kaasaegse maailma kultuurilise läbikäimise üks levinumaid vorme – jalgpall – juurdub edasi. 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Iba   •  
Tekib küsimus, et mida oodati? Kas see tulemus polnud siis ette näha juba kui Eesti ja Saksamaa ühte gruppi loositi?
Oeh..   •  
So much bullshit. Täpselt samamoodi nagu tänaseks teab iga mõtlev lugeja, et Pullerits on ääretult erapoolik ja ebaadekvaatne ajakirjanik, siis kurb, et EJL pressiteenistus täna taas Oti kehastuses, on samasse punkti jõudmas.

Palun täiesti siiralt selgitada, et kuidas me saame rääkida mingisugusest edukast noortetööst olukorras, kus järelkasv on olematu just tänu EJLi enda teadlikule tööle. Või kuidas te leiate, et osapooled leiavad, et pigem on vaja muuta pisiasju olukorras, kus süsteem on neile igati sobiv. Sisuliselt maksab EJL suuri rahasid status quo säiltamise hinnaga.

Tõenäoliselt ei saa mina end pärast 15a välisreisidel ja kodus Koondist toetamas käimist enam tõeliseks fänniks nimetada, sest ma põhimõtteliselt lõikan end sellest alast lahti. Kui minu staadionitel käimise tulemus on mingi nr või vaikiv heakskiit, et EJL teeb head tööd, siis miks ma peaks seda jätkama?

Palun vabandust, aga kui ajakirjanikud lähevad ka seda teed, et mädanevat pead kaitsta, siis pole minul siin küll enam midagi teha.

Üks üksik fänn on surnud, elagu üksik fänn.
Tõnu   •  
Eesti jalgpallikoondise probleem on see, et suurem osa noori treenivad Eestis (Premium liiga ja allapoole). Kuna nimetatud liigade tase on madal, siis ei omandata piisavat taset ja välismaale on raske saada. Ja kui saadaksegi, siis Soome vms ja tõenäoliselt tullakse varsti tagasi. Konkurents on ka välismaal halastamatu ja mitmed seal kasvanutest (näit Liivak) tulevad saba jalge vahe tagasi. Teatud lootusekiired paistavad ka Eesti jaoks (Jürgens, Hein, Šapavalov, Soomets), kuna poisid kas on juba või pääsevad kohe välismaale. Tuleb loota, et murravad läbi. Eesti noortetöö ja tase kahjuks ei suuda mängijat piisavalt arendada ja sealt A-koondisel mingit tuge loota ei ole. Mitmed klubid teevad küll head tööd, aga poisid peaksid 15-16 aastasena juba välismaale ära saama. Mis puutub Pohlakusse, siis tema on selle madala taseme eest otseselt vastutav. Ei ole mõtet näidata näpuga Reimi peale, sellise tasemega meestega ei ole võimalik midagi erilist ära teha, kui meelestatud välja jätta, ja 100% andmist Saksamaa-Eesti mängus loomulikult polnud, väga kaugel sellest. Mis mind kõige rohkem häirib, on Pohlaku sõnavõtt, et a la ,,ise lükkasid vankri kraav, toogu see ise välja,,. Kõige rohkem on selle vankri kraavi lasknud Pohlak ise, aga tema räägib teistes, mitte endast, nagu ta ise oleks kõik õigesti teinud. Loodetavasti valitakse järgmisel korral EJL uus juht ja inimesed julgevad ka kandideerida sinna. Pohlakul oleks ammu aeg minna. Loodetavasti ei hakata Pelle Pohlakut uueks juhiks lobbistama, kuigi seda on ka karta.
Ott Lepland   •  
Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Vot!
Ott Tänak   •  
kelle vorsti sööd,selle emmi imed.
vot!
Oti sõnad   •  
Aivar pole süüdi, vaid need kes ta valisid.
Areng toimub aga teistel riikidel kiiremini. (Kas see siis pole probleem?)
Tanel   •  
Minu meelest on liigne lihtsustus küsida, wt mis on viga Eesti jalgpallis. Küsimus võika olla: miks on Euroopa jalgpallis üks ja selge perifeeriavöönd: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene?

Viie riigi peale on ajaloos ette näidata 1 suurturniirile kvalitiseerumine. Jah, Soome on hetkel natukene tõusmas, aga kui vaadata pikka perioodi, siis on seis meie regioonis pehmelt öeldes nukker.

Euroopa top5 liigades mängivad viie riigi mängijatest ainult kaks (sic!) mängijat: Pukki ja Klavan. Klubijalgpallis on liigade tase Euroopa keskmisest tugevalt all. Jne, jne.

Kvaliteetsed naabrid tõmbavad üksteise taset üles, sest naabrite vahel on kontaktid kõige tugevamad (noorteturniirid, sõprusmängud klubide vahel, maavõistused jne). Tugevate naabritega tekib spillover efekt ning tõus tõstaks kõiki paate.

Baltikumi jalgpall peaks kokku kutsuma kriisikoosoleku, kämasolevas EM valiksarjas on Eesti, Läti ja Leedu väravatevahe 5-32, ükski Balti riik ei lähene Euroopa tipule, vaid pigem kaugenetakse kiirenevas tempos Euroopa keskmisest tasemest.
Ott Arder   •  
kelle kitra sööd,selle tamburiini mängid.
vot
Ott Kiivikas   •  
kelle mune tarbid,selle proteiini saad
vot
Ott Ollino   •  
kellele tooljas oled,minu rusikat tunned
Ottomar Kardomma   •  
kelle teisele nime annab, selle ise on
elmo   •  
rääkida ühes artiklis EJL'ist ja demokraatiast on kirjamehe poolt muidugi päris julge lüke. valimised ei tähenda veel demokraatiat. oponentide kiunujateks ja nähvitsateks nimetamine on muidugi päris kõnekas. istu, viis.
Tanelile   •  
Soome poistest mängib Euroopa top5 pisut rohkem: Moisander, Pohjanpalo, Hradecky jne.
To elmo   •  
Demokraatiat kui sellist pole olemas. On vaid kapitalism ja kuidas see toimib teame kõik. Eks ikka see kes kraani juures on otsustab kes joob ja kes juua tahab peab kraanimehele meelt mööda olema.
hu   •  
jah. see viimane kord kui pohlaku vastu kandideeriti. kannik vist. pmst taoti murru ta ja pohlak tegi kogu jalgpalliringkonnale selgeks et temast tuleb edaspidi kui pidalitõbisest eemale hoida. ja pohlaku vastu minemine ei ole kerge. teame et ta on väga neurootiline ja rahakraanid on tema käes. hea juht tahab et alt kasvaks konkurendid. halb arvab et peab surmani juhtima ja siis surivoodil järglase valmima. jalkaliidu inimesi ei saa otseselt syydistada aga vabas konkurentsis on tulemused ükskõik mis valdkonnas paremad
Totu   •  
Asjal ju mitu tahku:
1.Noorte töö... ok lalgpall on massides ,aga see on sotsiaalne tellimus,aga nn tipptasemel mängijaid ,kes leiaksid tee euroopa korralikese riikidesse tekib tikutulega..
Ja Operide,Lindperede ,Kauberite jne tootja Tiidus sõidab kelmikalt taksot ja võib hr Järvelalt konsulteerida,miks nii on...
Ja kui on mugavad ja alandlikud noortetöö tegijad siis ei juhtugi midagi,milleks probleemne treener?
2.Noorte järelkasvu tekkimise eelduseks on organisaator olid Lõvid pool eesti koondist jne aa ikka kus on tulnud rohkem tasemel mängijaid on olnud kellegi poeg mängus...
3.Esinduse treener....,Kui P-Iiri mängus Vihman ja Teniste ereda leegiga põlesid,,lisaks tuua juurde Puri.....,et mida siis oodata????Kas ikka Reimi menetlused on end õigustanud?
4.ja summas võrreldes 6-7 a taguse ajaga milline liin on hetkel samaväärnegi?Kui siis vasakkaitse ,igas muus kohas on jutoimund taseme langus ,kus suurem ,kus väiksem ....
Hallvana   •  
Artikkel on esitatud vormingus, et E J areng toimub ka siis kui seda (arengut) vingujatele näha pole.

Aga minu hinnangul iga muutus, võrreldes varasemaga, ei ole veel areng. Muutused on osa mingist protsessist. Aga protsess ise ei pruugi teenida arengut.

Arengu mõõdupuuks spordis on tulemus. Ja kui hinnata E J tulemusi 27 aasta jooksul, siis me sellest viimased 7 aastat arenenud pole.
,   •  
Taandareng on ka areng
Ott Tätte   •  
Lind on õhus, kala vees. Eesti jalgpall augu sees.

Koondise mäng on nagu Õnne 13, 7 aastat ja mitte ühtegi sündmust.

Ma arvan et koondise suurimaks probleemiks on, et Norbert Hurda energiaringe ei ole. Negatiivsust on liiga palju. Vaata kuidas u 17 tema käe all lammutab. Poisid nagu Balti ketist tulnud tahtmist täis. Ja vastased kukuvad kui jüriöö lahingus sakslased. Kõik on sellepärast et spirituaalsust ei ole jalgpallis.
Kalju Ott   •  
Demokraatia Eesti jalgpallis on samal tasemel demokraatiaga Valgevenes või Kasahstanis.
Pohlak   •  
Ka taandareng on areng
Alovananen   •  
Kui lapsed näevad esimest kvalifitseeritud kõrgema kategooria treenerit 14-aastaselt, siis on väärtuslik aeg ammu kaotatud. Juba lastega töö peab toimuma läbimõeldult kvalifitseeritud treenerite poolt. Seda toimub meil täna pigem üksikutel juhtudel kui süstemaatiliselt. Suvaliste spordisõprade treeneriks nimetamine ja laste ette saatmine, toob heal juhul vaid üksikuid mängijaid, kes on oma taseme saavutanud eelkõige lähedaste abi tulemusena. Seni, kuni lastega töö toimub asjatundmatute treenerite poolt, ei ole mingit põhjust oodata ka täiskasvanute taseme tõusu.
Besiktas   •  
Mõned ettepanekud

1. Noorte treenimine - koolitage treenereid või tooge mujalt sisse

2. Infra - talvel lumes või koolisaalis ei tule mingit taset

3. Liigad on liiga suured ja nõrgad või ebaühtlased. Rahvasporti ei pea tingimata esiliigas tegema ja täisamatöörid kel pole ambitsiooni ei peaks Premium liigas mängima.

4. Lõpetada noorte poputamine. KTMi pealt ei saa keegi heaks. Absull kõikidelt välismaale läinute suust tuleb üllatusjutt et rämedalt peab tööd tegema ja oma koha eest platsil tuleb võidelda.

Sisene
ÜHE RÜNDAJA LUGU
Ajaxi kadunud poeg, unustatud eelmisest kuldsest põlvkonnast
EESTLASED VÕÕRSIL
Saksamaale siirdunud Seppik: Floras oli tase kõvem kui Holsteini U19 meeskonnas
VEELKORD EESTI-SAKSAMAAST
PIKK ETTE (JA ISE JÄRELE)
Pikk ette (ja ise järele) | Voolaidi toodud progress tähendab, et ta väärib pikemat lepingut
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
32
26
3
3
89:19
81
2.
Tallinna FCI Levadia
32
22
5
5
90:26
71
3.
Nõmme Kalju FC
32
20
10
2
71:29
70
4.
Paide Linnameeskond
32
21
5
6
71:24
68
5.
Tartu JK Tammeka
32
11
7
14
48:54
40
6.
JK Narva Trans
32
9
9
14
47:47
36
7.
FC Kuressaare
32
6
5
21
23:74
23
8.
Viljandi JK Tulevik
32
5
7
20
30:68
22
9.
JK Tallinna Kalev
32
5
6
21
24:83
21
10.
Maardu Linnameeskond
32
4
5
23
26:95
17