Ott Järvela | Kui julge on jalgpall enda vigade tunnistamises? (2)
Iga spordiala maine, tervise ja arengu jaoks on võtme tähtsusega otsuseks julgus vaadata peeglisse ja möönda sealt vastu vaatavaid puudujääke. Seda tõestasid käsipalli MM-il ja ameerika jalgpalli profiliiga NFL poolfinaalis juhtunud intsidendid ning vastavaid võistlusi haldavate organisatsioonide diametraalselt erinevad reaktsioonid.
"Terve käsipallimaailm nägi pealt meie röövimist päise päeva ajal. Ma ei saa aru, kuidas käpardlikud kohtunikud võivad teha nii saatuslikke otsuseid. See on uskumatu. Häbiväärne ja vastuvõetamatu. Neilt kohtunikelt tuleks litsents ära võtta. See, mis juhtus, oli varguse legaliseerimine."
Säärase tiraadi lasi Horvaatia käsipallikoondise peatreener Lino Cervar kuuldavale pärast MM-i vahegrupimängus kodupubliku ees mänginud Saksamaalt saadud 21:22 kaotust, mis võttis horvaatidelt lootuse jõuda poolfinaali. Cervari pahameele ajendiks oli eelkõige Taani kohtunike poolt minut enne lõppu tehtud tohutu prohmakas – Saksamaa juhtis 21:20, kui üks nende mängija pani põlve ette nurgast viskele läinud horvaadile.
Kõik ootasid, et Horvaatiale määratakse 7 meetri karistusvise ja sakslasele 2-minutiline eemaldamine, aga kohtunikud vilistasid hoopis Horvaatiale otsajooksu. Pall läks Saksamaale, kes viskas end vasturünnakust 22:20 juhtima ja mäng oli tehtud. Taani kohtunikud on nüüdseks möönnud, et eksisid tolles episoodis rängalt.
Pole näinud, pole kuulnud, pole olnud!
Aga rahvusvahelise käsipalliliidu (IHF) meelest oli kõik puhas ja õige. MM-i ametliku kodulehekülje mänguraportis pole skandaalsest juhtumist sõnagi ning ametlikust tipphetkede videost kohtumise võtmeepisoodi ei leia. Samuti pole avaldatud Cervari mängujärgseid ütlusi, kuigi treenerite kommentaarid on MM-i käigus olnud mänguraporti standardne osa. Ning, oleme ausad, Cervarit ei saa ju süüdistada selles, et ta oleks ajanud sisutühja juttu.
IHF osutus lihtsalt argpükslikuks ja proovis juhtumi vaiba alla pühkida. Muidugi ebaõnnestunult, sest sõltumatu meedia võttis teema üles ning Horvaatia Käsipalliliit (IHF-i liige!) avaldas oma Facebooki-lehel video kümnest nende meelest kohtumise jooksul nende kahjuks langetatud ebaõiglasest otsusest, millel on praegu üle 660 000 vaatamise.
Käsipalli maine kaitsmise asemel tõmbas IHF-i piinlik ja lapsik teguviis alale kaela hoopiski suuremat sorti laari soovimatut tähelepanu. Ning pakkus tohutut kontrasti NFL-is juhtunuga. Poolfinaali (NFC konverentsi finaal) New Orleans Saints – Los Angeles Rams lõpuhetkedel jätsid kohtunikud vilistamata Ramsi mängijate ilmselge vea. Kui kollane lipp platsile lennanuks, olnuks tol hetkel kolmepunktilist edu omanud Saintsi jaoks võit kindel (neil olnuks võimalik mänguaeg lõpuni tiksutada ilma, et pall uuesti Ramsile üle läinuks).
Aga kollased lipud jäid mingil põhjusel kohtunike vööle, pall läks üle Ramsile, kes saavutas löögivärava, mis viis mängu lisaajale, kus nad lõid veel ühe löögivärava ja jõudsid pühapäevasele Super Bowlile. Saintsi hooaeg oli läbi ja peatreener Sean Payton alustas pressikonverentsi sõnadega: "Lõpetasin just telefonikõne liiga peakorteriga, kes möönis, et kohtunikud tegid ränga prohmaka."
NFL-i kodulehekülg kajastas samal ajal kohtunikebrigaadi eksimust põhjalikult ja mitmekülgselt. See oli kohtumise võtmemoment ja kellelgi ei tulnud mõttesse seda maha salata. Ammugi mitte ametlikust kokkuvõttest välja jätta.
Teema ei vaibunud ka mängule järgnenud nädala jooksul, vaid spordiajakirjanikud, kellele maksab palka NFL, kirjutasid NFL-i koduleheküljel, kuidas ja miks NFL-i kohtunikud NFL-i hooaja tähtsuselt teises-kolmandas mängus tohutu eksimusega hakkama said ja ühe võistkonna Super Bowlilt eemale jätsid ning mida sellest kõigest õppida saab. Erinevalt käsipallist läheneti juhtunule väärikalt ja asjalikult. Mainekahju oli minimaalne, võib-olla isegi olematu, sest NFL julges peeglisse vaadata.
Spordiajakirjanikud, kellele maksab palka NFL, kirjutasid NFL-i koduleheküljel, kuidas ja miks NFL-i kohtunikud NFL-i hooaja tähtsuselt teises-kolmandas mängus tohutu eksimusega hakkama said.
Milline on antud küsimuses olukord jalgpallis, mis on loomult ju konservatiivne spordiala, aga samas maailma populaarseima mänguna väga terava tähelepanu all? Vastus: parem kui käsipallis, aga NFL-ini on veel päris pikk tee minna. Võib-olla ei jõutagi sinnamaale.
Orwellilik episood 2010. aasta MM-il
Näiteks 2010. aasta MM-i ajal ei erinenud FIFA teguviis äsja käsipalli MM-il nähtust. Kui 1/8-finaalis Saksamaa – Inglismaa põrkas Frank Lampardi löök meeskonna 1:2 kaotusseisus latist ligi meetrijagu üle väravajoone, ent kohtunikud jätsid värava fikseerimata, kirjeldas FIFA kodulehekülg intsidenti nii:
"Nende kahe meeskonna mängud pakuvad tihtipeale kõneainet ja selle matši puhul oli aineseks Frank Lampardi pealelöök karistusala joonelt 60 sekundit pärast Matthew Upsoni väravat, mis tabas latti ja põrkas maha. Kohtunik otsustas, et pall ei ületanud väravajoont." ("Meetings between these two sides often provide talking points and this one's came 60 seconds after Upson's goal when Lampard's shot from the edge of the box struck the underside of the crossbar and bounced down, with the referee ruling the ball had not crossed the goalline.").
Kirjutasin tollest tõigast Õhtulehes kommentaari, mille pealkirjaks oli: "Vaikiva ajastu võidukäik ehk FIFA elab Orwelli romaanis "1984"". Vahemärkusena olgu meenutatud, et just too episood sundis FIFA-t võtma väravajoonetehnoloogia kasutusele juba 2014. aasta MM-il.
Samuti pole FIFA kohtunike tööd kommenteerides enam 2010. aasta moel tuima udu ajanud. Näiteks 2014. aasta MM-i avamängu järel, kus jaapanlane Yuichi Nishimura kinkis võõrustaja Brasiilia Horvaatia üle võidule aidanud olematu penalti, tuli FIFA kohtunike ülemus Massimo Busacca ajakirjanike ette ja vastas küsimustele. Tõsi, ei tunnistanud Nishimura eksimust, aga ei pugenud ka peitu. Edasiminek.
Möödunud suvel Venemaal toimunud MM-finaalturniiril nägime antud temaatika osas veelgi suuremat avatust, sest VAR-i osas valitsenud teadmatus ja kartlikkus sundisid FIFA-le peale proaktiivse käitumismudeli, mis osutus suures plaanis edukaks (nagu ka VAR ise).
Kui FIFA peab MM-il peeglisse vaatama iga nelja aasta tagant, siis Euroopa tippliigad igal nädalal. Võttes näiteks vaadatuima ehk Inglismaa Premier League’i, siis avaneb käsipalli MM-i ja NFL-i juhtumite vahele jääv vaatepilt. Ühelt poolt ollakse valmis kohtunike eksimusi möönma ja ekslikult jagatud punased kaardid tühistatakse, ent teisalt tekitab kohtunike otsuste ametlik kajastamine ja kommenteerimine instantsides endiselt ebamugavust ja kohmetust.
Samas nõudlus adekvaatsele kommentaarile kohtunike tegevuse kohta on olemas ning Suurbritannia ajakirjanduses on selle täitnud endised tippvilemehed. Kolleegide töö kohta avaldavad arvamust nii Mark Clattenburg, Mark Halsey kui ka Graham Poll.
Kes taipab, see võidab
15-20 aastat tagasi poleks nad seda ilmselt tihanud teha, aga ühiskonna hoiakud on infokülluse tingimustes muutunud. Valehäbi ei kammitse enam (nii tugevalt). Pole ju mingit adekvaatset põhjust, miks Clattenburg ei võiks Inglismaa tippkohtunike tegevust arvustada. Selle töö jaoks temast kompetentsemat inimest naljalt ei leia.
Seoses VAR-i tippjalgpalli saabumisega on tõenäoline, et kohtunike otsuste ja töö hindamine ja arvustamine muutub salongikõlbulikumaks teemaks. VAR on ju legitimeerinud ekslike võtmeotsuste ümbervaatamise ja sellega ka tõiga, et kohtunikud eksivad. Tõsi, VAR pole kaugeltki ideaalne, aga eesmärk üllas – et ei peaks enam kirja panema kirjutaja endagi jaoks naeruväärset ja piinlikkust tekitavat lauset "Kohtunik otsustas, et pall ei ületanud väravajoont.".
Avalikus ruumis juhtunut pole infoajastul võimalik maha vaikida. Iga spordiala, -valdkond või -organisatsioon, kes sellest aru saab, on pikas plaanis kindlasti korralikus plussis.
