Menüü
TV
Veebisait

Poiss, kes sai märkamatult suureks (5)

Torres on läbi käinud pika teekonna, aga säilinud erakordselt hästi. Foto: Torrese Twitter

Ta oli poisike, kes kandis kaptenipaela. Kuidas ta juba nii suureks kasvas?

Teisipäev algas minu jaoks vorstisaia ja tubli annuse eksistentsiaalse kriisiga, sest hispaanlaste AS oli äsja minust poolteist aastat vanemalt Ricky Rubiolt küsinud, kuidas viimane kavatseb karjääri lõpetama hakata. Võtsin seda kui isiklikku rünnakut.

Kui mälu tahab, oskab ta mängida väga veidraid trikke. Pekingi olümpia korvpalliturniiri medalitseremoonia, kus 17-aastane Rubio sai vendade Gasolide ja Juan Carlos Navarro kõrval kaela hõbedase autasu, tundub minu jaoks kuidagimoodi kaugem minevik kui 14-aastase Rubio debüüt Hispaania kõrgliigas. Värskem ei võrdu alati väljapaistvam.

Rubio vanemad ei lubanud poisil toona ajakirjandusega suhelda, et teda veidigi rusuvatest pingetest säästa. See võimendas tema müüti muidugi veelgi. Olid vaid üksikud, ajastule truult kehva kvaliteediga videod, mis nüüdseks YouTube'ist kadunud. Rubio oli legendi staatusesse jõudnud veel enne seda, kui keegi teda väljaspool Hispaaniat õieti mängimaski näinud oli. Ajaks, mil meediakeeld vahetult enne Pekingi olümpiat tõsteti, oli Ricky Rubio karjääri esimene periood tegelikult juba lõppenud.

14 oli tähtis vanus teistelegi Hispaania spordistaaridele. Hispaania tenniseliit soovis, et 14-aastane Rafael Nadal koliks Mallorcalt Barcelonasse, uskudes, et ainult nii on võimalik temast profitennisist kasvatada. Tema perekond keeldus ja otsustas Manacori jääda. 14-aastane Fernando Alonso tuli kardisõidu maailmameistriks, kinnitades võrdlemisi vaesest perest pärit poisi sponsoritele, et temasse on mõtet panustada. Ja 14-aastaselt said tuttavaks Fernando Torres ja Andres Iniesta; sõprus, mis on püsinud siiani ja olnud selgrooks riigi jalgpalliajaloo kõige kuldsemale perioodile.

Torres Iniesta vastu. Sõbrad said El Nino viimases mängus väljakul vastastena kokku. Foto: Torrese Twitter

Neli aastat enne Rubio debüüti istusid äsja U17 MM-il alagrupifaasis välja kukkunud Torres ja Iniesta lennukis ning kirjutasid paberilehele pettunult üles kõik asjad, mis olid turniiril valesti läinud. Maandudes vahetasid sõbrad särke ja Torres kirjutas Iniesta oma kraele: "Ühel päeval tuleme koos maailmameistriteks". Nii ka läks. Kuigi nad ei mänginud kunagi samas klubis, on nende karjäärid pärast Torrese ammust lubadust olnud omavahel tugevalt põimunud. Nad triumfeerisid koos rahvusvahelisel laval, nad lahkusid samal pisaraid täis päeval La Ligast ja jõudsid otsapidi Jaapanisse, kus Torres lõpetas möödunud reedel karjääri just Iniesta vastu mängides.

Torres on Iniestast kuus nädalat vanem, aga näed, jällegi hakkab mälu siinkohal trikitama. Ma mõtlen Andres Iniestale ja näen tema hallisegust habemetüügast ja kõrgustesse taandunud juuksepiiri. Ma näen jalgpalliprofessorit, geniaalset keskväljameest. Mul on raske vaadata videoid sellest noorest Barcelona mängijast, kelle jaoks on särk veidi liiga suur, isegi kui ma olen neidsamu mänge kunagi varem näinud. Sest see ei ole see Andres Iniesta, kes minu vaimusilmas on.

Aga Fernando Torresega on vastupidi. Justkui oleks ta ühel hommikul ärgates lihtsalt otsustanud enam mitte vananeda. Ta on krutskeid täis, vasakule triblades blondid juuksed lehvimas, paremale pöörates selle veidrana tundnud nudipeaga, aga läbivalt nooruslik.

Viimases Panenkas kirjutab Miguel Angel Ortiz üle vana tõe, et kuna väravavahid ja ründajad on väljaku äärmistes otstes vastutavad jalgpallimängus selle kõige tähtsama üle, pääsevad nad rohkem pilti ja me jõuame nende kajastamisest ära väsida. Keskväljamehed, nagu Iniesta, on hoopis anonüümsemad ja kinnistavad end meie vaimupildis ühe kindla konstandina. See võib olla üheks põhjuseks. Aga küllap mängib veelgi suuremat rolli see, et erinevalt Iniestast, kes murdis Barcelona põhikoosseisu 20-aastasena, oli Torres sarnaselt Ricky Rubiole tähelepanu keskpunktis juba aastaid varem.

Alles see oli, kui verinoor Torres esimest korda Atletico rüü selga tõmbas. Foto: Atletico Twitter

Torrese ja Atletico Madridi armastusloo sünnis mängis suurt rolli ajastus. Atletico, see uhke ja ajalooline klubi, oli langenud esiliigasse ja nii avanes 17-aastasele Torresele uks, mis oleks muidu võinud pikemaks suletuks jääda. Blond nooruk ei näidanud statistiliselt midagi uskumatut - kahel hooajal jäi esiliigas 40 mänguga tema arvele seitse väravat - aga tema kesilekerkimine oli Atletico fännide jaoks sellele vaatamata vabastavaks kogemuseks.

Torres oli pärit sealtsamast Fuenlabradast; poiss - El Nino - kes nägi oma esimest Atletico mängu koos vanaisaga; fänn, kes täitis punavalge särgi selga tõmbamisega lapsepõlveunistuse. Temast sai klubi ajaloo noorim kapten ja kui ta 2015. aasta alguses Atleticosse naasis, olid teda Vicente Calderonil tervitamas 45 000 inimest.

"Fernando Torres ei ole Atletico 21. sajandi parim jalgpallur," kirjutas Inako Diaz-Guerra mullu juunis El Mundos, kui Torres oli teatanud oma plaanist karjäär lõpetada. "Ta on palju enamat. Fernando Torres ongi 21. sajandi Atletico. Ta oli rasketel aegadel Atletico lootuseks; tema ankruks; tema liidriks nii meeskonna sees kui väljas; tema uhkus eksiili ajal; tema moraalne kompass; tema poeg ja vend; tema elav legend ... tema kõik."

Ja mitte ju ainult Atletico jaoks. "Ütlesin talle, et ta lööb kaks väravat ja suudlesin teda laubale," meenutas Luis Aragones hetki enne finaali avavilet. Legendaarne treener eksis ühega, aga sellest piisas, et Hispaaniale 2008. aastal Euroopa meistritiitel tuua. Enam kui kümme aastat hiljem, Hispaania kuldse ajastu tunnistajatena, on sellele omamoodi veider niimoodi mõelda, aga Torrese värav muutis Hispaaniat. Kui pikalt oldi suurturniiridel lati alt mindud? Kui pikalt oldi iga paarisaasta suvel lubatud enda üle naerda?

2008. aastal taastas Hispaania koondis eneseusu. Järgnesid MM- ja veel üks EM-tiitel.

"Mida ma olen teinud, et selline vastuvõtt teenida?" oli pärast Atleticosse naasmist tema küsimus Gabile. Vastus oli lihtne. Rohkem, kui statistikast võis välja lugeda. Nii, nagu Torres oli taastanud Atletico usu, taastas ta kogu Hispaania usu.

Mullu sügisel ilmunud Amazoni kuueosalises doksarjas La Ligast istub Torres lennukis koos Saul Nigueziga. Kurblik tagasireis U17 MM-ilt on jäänud kuskile kaugesse aega; sootuks teise maailmasse. Praegune vestlus on hoopis teistsugune. "Sa mängid veel EM-il, MM-idel," ütleb Torres isalikult Saulile. "Aga mine ainult nendele turniiridele, mille te võidate, sest nii on kergem!" Saul naerab. "Sa arvad, et see on kerge, sest sa oled võitnud kaks Euroopa ja ühe maailmameistritiitli," ütleb ta. "Sellist perioodi, nagu teil oli, on väga raske saavutada. Kui ma teid telerist vaatasin ... see juhtub vaid korra elus. Meil on hea meeskond, aga teie saavutuse kordamine ..."

Hiljuti pusisin Google Translate'i abiga (jumal tänatud digisajandi eest) läbi Galder Reguera teose "Hijos del Futbol" ("Jalgpalli lapsed"). See elujaatav tagasivaade lapsepõlve kasutab maailma mängu uksehingena inimese praeguse ja kunagise mina vahel; näitab, et jalgpall on üks parimaid vahendeid, et oma sisemisele lapsele teha üks pikk pai. Sest need kunagi nähtud mängud, need siis läbielatud emotsioonid, jäävad kõige säravamateks.

"Sa jääd alatiseks El Ninoks," kirjutas Iniesta oma lapsepõlvesõbrale nädala eest hüvastijätuks. "Miski ei saa meid lahutada. Mäletad seda särki, millele toona Trinidadis kirjutasid? See tundus toona võimatu. Aga me tegime seda. Lahus, aga alati koos. Kuni viimase hetkeni. Aga, Fernando, kui veider see on - sa pole veel lahkunud ja juba ma igatsen sind."

Aitäh, Fernando; aitäh, Andres. El Nino võis ju koos meiega suureks kasvada, aga mälestused viivad meid alati tagasi.

Kommentaarid

Ur Ki   •  
Väärt lugemine!
estfut   •  
Väärt lugemine tõesti. Mis selle Amazoni doki nimi võiks olla?
Anders Nõmm   •  
Six Dreams. Amazon Prime pakub ka 30-päevast tasuta prooviperioodi!
purgeenius   •  
Jällegi väga mõnus lugemine ja hästi kirjutatud. Tänud!
teadlane   •  
Väga tore lugemine, Torres minu lemmik läbi aastate!

Sisene
MEISTRITE LIIGA
Juventus murdis Atletico müüri, aga mitte hinge
PREMIUM LIIGA KÕVAD LAHINGUD
Luup peale | Šampanja külma! Vassiljevi hiline värav viis Flora meistritiitli veerele  (galerii!)
SOCCERNET TV
Soccernet.ee avas oma TV-keskkonna
PÕNEVAT
PREMIUM LIIGA TEISIPÄEV
Linnaruumist Hamburgi näitel
MUSTA MÕTISKLUSED
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
28
22
3
3
76:18
69
2.
Tallinna FCI Levadia
29
20
4
5
87:25
64
3.
Paide Linnameeskond
29
19
5
5
66:23
62
4.
Nõmme Kalju FC
27
15
10
2
53:26
55
5.
Tartu JK Tammeka
29
10
6
13
42:47
36
6.
JK Narva Trans
29
9
9
11
47:44
36
7.
Viljandi JK Tulevik
28
5
7
16
29:54
22
8.
JK Tallinna Kalev
28
5
5
18
20:71
20
9.
FC Kuressaare
29
4
5
20
18:69
17
10.
Maardu Linnameeskond
28
4
4
20
23:84
16