Menüü
TV
Veebisait

Täiskasvanuks saamine = lapseks jäämine (0)

Joosep Susi jalgpalliväljakul. Foto: Brit Maria Tael
Möödunud korral kirjutasin ajakirja Jalka veergudel jalgpallimälust ja -mälutusest. Mõtisklesin selle üle, millisel äraspidisel moel toimib jalgpalliväljal mäletamise dünaamika, nii ainulise vaataja/mängija perspektiivist, aga ka laiemal, kogukondlikul, rahvuslikul ja globaalsel tasandil. Too kirjutis tõukas intensiivselt tuhnima jalgpallilistes mälusoppides, kiskuma välja üksikuid episoode ja detaile ning neid meelevaldselt kontekstualiseerima. Rangelt isiklikust kontekstist lähtudes jõudsin õige pea kümne pidepunktini, mis võiksid kirjeldada siinkirjutaja väärtussüsteemi kujunemist kõrvu jalgpallist arusaamise teisenemisega.

1. Ratsionaalsus. Minu jalgpallurikarjäär lõppes enne, kui mängima hakkasin. Esimest korda liitusin treeningutega siis, kui minu viimane jalgpalliunistus oli juba möödanik ja igasugune iha saada professionaalseks mängijaks kadunud (küll aga oli see asendunud tahtega teha tööd, et saada kommentaatoriks).

Viimane jalgpalliline unistus, mida ma armastan ikka ja jälle ümber jutustada, jättis kustumatu kogemuse. Olin siis kümneaastane. Minu peas loodud kujutluspildis hakkas konstrueeritud narratiiv sedavõrd automatiseeruma, et Manchester United, kelle ridades ma mängisin ja kelle oleksin pidanud Meistrite liiga finaalis kaotusseisust taas kord päästma, kaotas kohtumise suurelt. Vaatamata sellele, et pingutasin kogu hingest, andsin endast kõik.

Tagatipuks näitas kohtunik mulle punast kaarti ja saatis mu duši alla. Nii istusingi omaenda unistuses duši all ja nutsin, samal ajal kui Madridi Reali kapten karika pea kohale tõstis. Kui Sander Puri kirjeldas aastaid hiljem oma käitumist pärast punast kaarti valikmängus võõrsil Fääri saartega, tundus kõik liigagi tuttav – olin aastaid varem ühes oma luhtunud unistuses käitunud täpselt samamoodi. Kaotus Realile aitas võrdlemisi varakult ja nagu iseenesest lahendada unistuste ja argipäeva vahelist traagilist konflikti.

2. Unistamine. Kvaliteetselt unistama õpetas mind siiski jalgpall. Mäletan, et lasteaias palus kasvataja lõunauinaku ajal lugeda lambaid. Tuhandeni. Silme ette kerkis jalgpalliväljak, kus lambad kaootiliselt ringi tuterdavad ja muru näksivad. Ühtäkki jõudsin geniaalse avastuseni: kui arvestada ainult väljakumängijaid, saaks korraga üles lugeda 20 lammast. Nii saaks juba viieni lugedes jõuda tegelikult sajani. Ja kui nii veel kümme korda teha, olekski tuhat lammast mõne hetkega koos. Pärast seletasin uhkusega oma avastust sõpradelegi. Tõsi, magama jääda see aritmeetika seisukohast läbimurdeline avastus ei aidanud.

Ruumilisest kolmemõõtmelisusest olulisem oli aga ajaline loogika. Minu unistused kujunesid võrdlemisi varakult ajaliselt elastseks: suutsin luua narratiivseid maailmu, kus midagi ei juhtu või kus midagi juhtub ootamatult või kus kõik olulised sündmused on juba unistuse esimestel hetkedel toimunud, aga samal ajal säilib ootus, et ees ootab siiski teatud tähenduslik pööre.

3. Lugemine. Niisiis konstrueerisin varases eas unistusi jalgpallimängu loogika järgi. Aga mitte üksnes üldise aegruumilise ülesehituse kontekstis. Televiisorist jalgpalli vaatamine kujundas ilmselt ettekujutuse, missugune peaks kvaliteetne unistus välja nägema. Seepärast piirdusin lasteaias peamiselt kahe fookusega: üldplaan ja lähikaader. Unistused olid staatilised ja meenutasid ETV ülekannet 1990. aastatel (ka kordused ei aidanud aru saada, mis oli tegelikult juhtunud). Elumuutvaks kogemuseks osutus päev, mil hakkasin ise mängudel käima (minu vanemad ei käinud kunagi staadionil – olen iseõppija). Mida kõike ma ühtäkki ei mõistnud!

Avastasin kiiresti, kuidas on võimalik fookust lakkamatult muuta, kuidas iga elementi on võimalik vaadelda eri külgedelt (avastasin enda jaoks fenomenoloogia). Kõik mängud jäid meelde positsiooni järgi, kus ma istusin. Vahel suumisin mõne mängija näoilmet, siis vaatasin teda selja tagant, vahel panin aja seisma ja jälgisin toimuvat justkui aegluubis. Jalgpall õpetas mind lugema, panema tähele kõiksuguseid narratiivseid võtteid, stseenide ülesehituslikke ja aegruumilisi nihkeid, fookuse teisenemist.

Olin 12-aastane ja perspektiivikas režissöör oma unistuste võtetel. Õige kiiresti selgus, et jalgpalli puhul pole vaataja sugugi autonoomsuseta kõrvaline tegelane – ka tema kujutlusvõimel on kandev funktsioon. Selgus seegi, mida tähendab rütm, kuidas platsil toimuv võib otsustavalt muuta ajataju. Selgus seegi, et sündmus võib olla ka see, mis ei juhtu. Samm jalgpallist luuleväljale pole teab mis pikk. Värsstekstidega kohtudes teadsin kohe, et ka mitteütlemine ja ridadevaheline keskväli võib olla tähenduslik.

4. Religioon. Esimesed korrad staadionil raputasid minu maailmavaadet. Avastasin endas religioosse potentsiaali. Tribüünil olles uskusin tõemeeli, et pöördumine millegi transtsendentse poole võib tuua kaasa muutusi väljakul. Mäletan, et hakkasin endalt vahel küsima, kelle poole ma ikkagi palvetan, kust kurat see usk järsku tuli … Kristliku (katoliikliku) elutunnetuseni kulus vaid mõni aasta. Mingil intuitiivsel ja mõistetamatul moel haakub kirjeldatuga ka pisikeste detailide fetišeerimine ja veendunud eitamine: täiesti vastuvõetamatu on see, kui mängitakse KOLLASE palliga!

5. Turumajandus. Kõik, mida ma tean ebaõiglusest, võlgnen ma jalgpallile. Lähedaste lahkumine tundub elu paratamatusena. Aga kui kohtunik 2000. aastal Ryan Giggsile suluseisu vilistas, kuigi ta ju ise endale palli ette lükkas, olin raevus. Kapitalistlik toimimisloogika sai igatahes võrdlemisi kiiresti selgeks. Sisu pole oluline, tähtis on pakend, mulje! Mäletan, et kaotasin ühes kohtumises keskväljal totralt isetsedes palli ja vastased lõid värava. Hakkasin koos meeskonnakaaslastega kaitsjaid sõimama. Häbiga tuleb tegeleda pärast kodus üksi! Varased kokkupuuted kapitalismusega lõid õige varakult soodsa pinnase aga hoopis – vastuoksa – vasakpoolsele elutunnetusele.

6. Poliitika. Rahvuskoondise kohtumistel oleme kõik ebameeldivad natsionalistid. Pärast ühte rahvuskoondise kohtumist sõnastasin endale, et staadionil võin olla fašist, aga väljaspool Kitseküla väravaid olen sots. Olin umbes 15-aastane, kui otsustasin, et esindan sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet kuni 39. eluaastani. Eks siis vaatab edasi.

7. Huumor. Staadionile tuleb minna kasvõi seepärast, et kuulata fännide teravmeelsusele pretendeerivaid hüüdeid. Sest jalgpall, nagu me teame, ei ole ühestki otsast naljakas. Jalgpallis puudub täielikult igasugune huumor! Aga kuulates neid keskealisi mehi tegemas labaseid nalju, saab põntsu ka surmtõsidus. Õige pea suutsin mängutraagikas näha elutervet huumorit. Näiteks olen, kõht kõveras, naernud mängu üle, mille me kaotasime 0:16 – pärast lõpuvilet läksime omavahel kisklema, sest Mikk, persse küll, lõi penalti üle.

8. Tõde. Jalgpall, nagu me teame, põhineb lojaalsusel ja armastusel. Need kaks annavad harukordselt hea metoodika mineviku muutmiseks. Ma ei mäleta, et käisin kunagise sõbraga nullindate alguses Nõmme Kalju kohtumisi vaatamas. Ma ei mäleta, et istusime tulevases säästusektoris, libistasime õlut, sõime jäätist ja vaatasime, kuidas ülekaalulised mehed kolmandas liigas palli taga ajavad. Küllap otsisime kogukonnatunnet, oma klubi.

Nüüd võin täie veendumusega väita, et seda kõike pole juhtunud – olen kogu elu olnud lojaalne ühele klubile (juba siis, kui ma seda polnud). Ja see, et ma viimatises superkarika mängus avastasin end ootamatult Liverpoolile pöialt hoidmas … Seda pole juhtunud. Nii lihtsalt on. Ja see, et ma siinses kirjutises väljendan ka seda, mis pole tegelikkuses aset leidnud, ei vähenda selle tõeväärtust.

9. Kalender. Süütuse kaotasin kaks tundi pärast maailmameistrivõistluste finaalkohtumise lõppu. Ja kui õpilased vahel ikka küsivad: "Õpetaja Joosep, kunas sina süütuse kaotasid?", siis vastan ikka täpse kuupäeva ja kellaaja. Ka kõike muud meenutan jalgpallikalendri kaudu.

10. Loetelud. Viimased 20 aastat olen päevast päeva uurinud erisuguseid liigatabeleid ja statistikat. Ükstapuha mille üle käib arutelu, hakkab peas kuju võtma süsteem, loetelu, pingerida. Ja kui meistriliiga suurenes 2005. aastal kümneklubiliseks, siis muutus kõik märgatavalt lihtsamaks: kümnepunktilised loetelud on kuidagi loogilisemad.

Seda teksti uuesti üle lugedes põrkun küsimusega, mille üle olen pead vaevanud tegelikult juba pikka aega. Kas laps ja täiskasvanu vaatavad mängu samamoodi või kuidagi olemuslikult erinevalt? Aga eks ole selle küsimuse lahendamatus juba omamoodi märgiline.

Lugu ilmus esialgselt ajakirja Jalka septembri numbris. Vanemaid Jalka numbreid loe siit.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
PIKK ETTE (JA ISE JÄRELE)
Pikk ette (ja ise järele) | Flora alistamine viitas, et 2020 võib kujuneda Kaljule ootamatult helgeks
VÄRSKET
ÜLLATUS INGLISMAAL
Rünnak vedas taas võõrsil libastunud Arsenali alt
VEELKORD 33. VOORUST
VÄLISMAALT
PREMIUM LIIGA PÜHAPÄEVAST
ATS PURJE TULI SOOME MEISTRIKS
Intervjuu | Soomes tiitliunistuse täitnud Purje: tähistame nädal aega, enne kui koju jõuan
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
33
26
3
4
90:21
81
2.
Tallinna FCI Levadia
33
23
5
5
92:27
74
3.
Nõmme Kalju FC
33
21
10
2
73:30
73
4.
Paide Linnameeskond
33
22
5
6
73:25
71
5.
Tartu JK Tammeka
33
11
7
15
49:57
40
6.
JK Narva Trans
33
10
9
14
52:49
39
7.
Viljandi JK Tulevik
33
6
7
20
33:69
25
8.
FC Kuressaare
33
6
5
22
24:76
23
9.
JK Tallinna Kalev
33
5
6
22
25:85
21
10.
Maardu Linnameeskond
33
4
5
24
28:100
17