Kasper Elissaar | Suured hetked, mis tuletasid meelde Tarmo Kinki ja Konstantin Vassiljevit (1)
Kui kogu Christian Erikseni puudutav võrrandist välja jätta, on olnud läbinisti fantastiline EM-finaalturniiri algus. Aga isegi sellisel üleeuroopalisel vutipeol kargavad pähe mälestused Eesti jalgpalli suurkujudest.
Pühapäevane Holland - Ukraina matš tundus juba raugevat auku, kus oranžides särkides mehed vaatavad ülevalt alla meeste suunas, kes küll tahaksid, aga lihtsalt ei oma ühtki šanssi august välja ronimiseks. Jalgpallil on õnneks aga imepärane komme pakkuda võimalusi ka kõige lootusetumates olukordades. Vutimängus lihtsalt ei eksisteeri olukorda, mis oleks võimatu.
Nii sai Andri Jarmolenko 75. minutil paremal äärel palli. Ta murdis keskele ja mängis sõbraga kerge söödu. Siis oli pall tal ees ja löögikoridor olemas. Jarmolenko tulistas. Ja tulistas hästi! Otse ristnurka. Turniiri üks ilusamaid väravaid sai löödud juba kuuajase vutipeo kolmandal päeval.
Ja seda tegi Jarmolenko, kes juba noorena hakkas Kiievi Dinamo eest Ukraina kõrgliigas väravaid lammutama ja virutas seitsmel hooajal järjest kahekohalise arvu tabamusi, ent kes on viimastel aastatel olnud enda hall vari. 2017-18 hooaeg Dortmundi Borussias ei toonud Jarmolenkole loodetud läbimurret. Ta siirdus Inglismaale West Hami ja alustas isegi lubavalt, ent rebestas 2018. aasta oktoobris oma Achilleuse kõõluse.
Ligi aasta mängupausi. Siis mõned kuud vutti ja uus lihasvigastus. Jarmolenko naasis mullu suvel pooleaastase pausi järel ja oma teises mängus virutas ta Chelsea võrku 3:2 võiduvärava. Koroonaviirusest tingitud tiheda graafiku tõttu ei saanud Premier League'i klubid aga korralikku hooaja ettevalmistust teha ning Jarmolenkol jäi puudu vajalik põhja ladumine, et traumade järel teistega samale pulgale jõuda.
Nii alustas ukrainlane 2020-21 hooaega varumehena. Sai ka pingilt veidike minuteid, ent ei suutnud veenda. Sügisel haigestus ta ka koroonaviirusesse, millest sai üsna ruttu jagu. Detsembri keskelt veebruari alguseni oli ta taas regulaarne vahetusmees, isegi kui resultatiivsuspunkte ei tahtnud kuidagi koguneda. Siis läks katki põlv ning ees ootasid järjekordsed kaks kuud laatsaretis. Hooaja lõpuks sai Jarmolenko küll West Hami pingile, kuid platsile vaid 17 minutiks kaotusmängus Evertoni vastu.
Seega EM-finaalturniirile eelnenud hooajaga mängis Jarmolenko vaid 362 Premier League'i minutit (sisuliselt neli täismängu), ent Andri Ševtšenko ei teinud sellest välja. Tema uskus Jarmolenkosse ja teadis, et kui ääreründaja on täie tervise juures, suudab ta alati olla ohtlik.
Ševtšenko ei eksinud. Nädal tagasi Harkivis peetud treeningkohtumises Küprose vastu lõi Jarmolenko 4:0 võidumängus kaks väravat. Oli selge, et Hollandi vastu peab ta algkoosseisu kuuluma. Kuulus. Kaptenina. Ja tegi. Jarmolenko meistriteos tõi Ukraina mängu tagasi ja kannustas nad Hollandi vastu lõpuks 2:2 viigini, mis hiljem kaitsefaasi rumaluste tõttu käest anti.
Sellest pole isegi suurt lugu, et Ukraina lõpuks Hollandile 2:3 alla jäi. Jarmolenko geniaalsus taastas ukrainlaste usu ja andis neile lootuse, et ükskõik mis, jalgpallis on alati kõik võimalik! Ja see on oluline teadmine. Kuigi kaotus, lähevad Ševtšenko hoolealused kohtumistele Austria ja Põhja-Makedooniaga vastu oluliselt enesekindlamalt.
Kui ETV stuudios võrdles Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen seda Jarmolenko liikumist ja tabamust hollandlase Arjen Robbeniga, siis mulle meenus hoopis Tarmo Kink - legendaarne kodumaine äär, kelle puhul polnud samuti vahet, kui keeruline oli ta seis klubis või kui vähe palli oli ta väljakul eelnevalt saanud. Ta võis alati üllatada. Mäletame ju legendaarset võitu Serbia üle, kus Tarmo Rüütli oli juba Kinki välja vahetamas, kuniks mees lõi Eesti jalgpalliajaloo ühe kuulsaima värava.
Jarmolenko tarmokingilik paremalt keskele liikumine ja purakas ristnurka tõi mu ajus paiknevast nostalgiakogust esile ilusad mälestused. Aga Jarmolenko ei jäänud ainsaks, kes tuletas oma suurturniiri suursaavutustega meelde kohaliku jalgpallilegendi.
Kui Tšehhi ründaja Patrik Schick tahtis täna Jarmolenkolt turniiri ilusaima värava endale röövida, ei torganud pähe mulle esimesena mitte David Beckham või Xabi Alonso, ega ka mitte Igor Dudarev, Konstantin Nahk või German Šlein, vaid hoopis Konstantin Vassiljev. Eesti keskväljamaestro, kes on karjääri jooksul löönud mitmeid väravaid keskringist või selle lähedusest.
Vassiljev on sellise tembuga muuhulgas hakkama saanud nii Sloveenias kui ka Poolas. Üsna kindla järjepidevusega jälgib ta selliste väravate löömise võimalust ka Eesti koondises. See on märk palluri geniaalsusest, heast väljakutajust ja väga heast löögist, sest ainult "eidekat" või "pussukat" jalas omav mängija ei prooviks sellist asja eales.
Seega me peame Schicki kiitma! Ohtralt! Tema värav Šotimaa võrku oli jalgpalliline meistriteos, mida tuleb nautida. Ja pole midagi toredamat, kui EM-finaalturniiri kõrgkunst toob esimesena meelde meie oma vutikangelased.
