Menüü
Veebisait

Ott Järvela | Oleme ausad, EM on seni olnud väga hea. Ning õige pea jõuab kohale ka ainuke asi, mida seni nappinud (0)

Cristiano Ronaldo ja Toni Kroos arutamas jalgpalliasju pärast Portugal - Saksamaa kohtumist, mis oli alles teine sel EM-il, kus avavärava löönud meeskond lahkus platsilt kaotajana. Foto: Scanpix / AFP / Matthias Hangst

Jalgpalli EM-finaalturniir on kestnud 24 kohtumise jagu ning nende seast leiab ainult kaks (Taani – Belgia 1:2 ja Portugal – Saksamaa 2:4), kus esimesena värava löönud meeskond on platsilt kaotajana lahkunud. Võib öelda, et sportlikku draamat napib. Aga muidu on kõik vinks-vonks!

Sest kõike muud on EM alagrupiturniiri kahe esimese vooruga pakkunud. Oleme näinud iluväravaid, soosikute altminekuid, üllatusi autsaideritelt, vahvat renessanssi ja kroonilist ebaõnnestujat kummitama saabunud tuttavaid deemoneid. Samuti sujuvat ja jalgpallimängu paremaks muutvat VAR-i ning jalgpalliareenil mängijate ja publiku koostöö toel moodustuvat ainulaadset energiat.

Kõigest järgemööda rääkides, siis Andrei Jarmolenko ja Patrik Schick on hoolitsenud väga ilusate väravate eest. Tšehhi ründaja keskväljalt löödud väraval on potentsiaali jäädvustuda vutifolkloori sama nähtavale postamendile kui kaasmaalase Karel Poborsky 1996. aasta EM-i veerandfinaalis Portugalile löödud supervärav.

Andrei Jarmolenko vasaku jala kauglöök oli lihtsalt tohutult ilus ja meisterlik, aga kaunidust on jagunud ka kombinatsioonide hindajatele. Portugali kolmas värav mängus Ungariga sündis sujuva, täpse ja visioonika söödumängu tulemusel. Ka Soome võiduvärav Taanile lõpetas pika kombinatsiooni.

REKLAAM

Standardolukordade sõpru rõõmustas Walesi värav mängus Šveitsiga, kus nurgalöök esmalt lühikeselt lahti mängiti ja siis see planeeritud tegevuste tulemusel platsi kõige ohtlikuma õhuvõitleja suunas tsenderdati. Kieffer Moore hoolitses ülejäänu eest. Walesi arvel on ka turniiri seni üks parimaid resultatiivseid sööte, sest Gareth Bale'i pass nad Türgi vastu 1:0 juhtima viinud Aaron Ramsey'le oli hiilgav.

Soosikute altminekute eest on hoolitsenud nii Hispaania kui ka Inglismaa. Kui kaks viiki teinud Hispaania on alagrupiturniiri kolmandas voorus silmitsi sundvõiduga (tõsi, vastaseks kõigest Slovakkia), siis Inglismaal pole sportlikus plaanis praegu muretsemiseks põhjust, aga 0:0 viik Šotimaaga valmistas emotsionaalse pettumuse, mille ületamiseks vaadatakse nõudlikult otsa peatreenerile Gareth Southgate'ile.

Tippriikide seast leiab ka neid, kes esinenud üle ootuste hästi. Esmalt muidugi kaks 3:0 võitu võtnud ja selle käigus 180 minutit domineerivat ja hoogsat jalgpalli näidanud Itaalia, kelle näol on olemas ootamatult virgas suurjõud. 2018. aasta MM-il täitis seda rolli Inglismaa, kellelt traditsiooniliselt midagi ei oodatud, aga kes oli lõpuks üks kahest poolfinaali jõudnud eksmaailmameistrist.

Itaalia renessanss ja Inglismaa tuttav häda

Itaalia jalgpalli vägevuses küll keegi tervemõistuslik inimene ei kahtle, aga peamist soosikute ringi nad EM-finaalturniiri eel ikkagi ei kuulunud. Valiksari ja finaalturniir on kaks erinevat asja. Esimese edukas läbimine pole Euroopa tippmeeskondade jaoks saavutus, vaid kohustus. Finaalturniiril on vaja veidi teistsugust kvaliteeti, mida Roberto Mancini juhendatud Itaalias senise kahe mängu põhjal otsustades jagub.

Inglismaa koondise peatreener Gareth Southgate. Foto: Scanpix / AFP / Justin TallisTõsi, Itaalia vastasteks olnud Türgi ja Šveits kuuluvad seniste esituste põhjal turniiri viie kõige nõrgema meeskonna sekka. Et kes seal siis veel on? Põhja-Makedoonia, Poola ja Soome. Samas ei ole välistatud, et neist viiest koguni kolm jõuavad lõpuks 16 parema sekka. Turniiriformaat, kus 24-st pääsevad sõelmängudele 16, ei ole üldse nii halastamatu nagu MM-il kasutatav. Kõigile antakse teine võimalus, mõnele isegi kolmas.

Kui Itaalia pakub kaunist renessanssi, siis Inglismaa kipub langema tuttavate köidikute okkalisse rüppe. Põhjus, miks nad on pärast 1966. aasta MM-tiitlit suutnud vaid kolmel korral finaalturniiril esinelikusse jõuda (1990 ja 2018 MM-id ning 1996 EM), on kartlikkus. Jalgpalli sünnimaa tunnetab kohustust esineda väga hästi ning vajub selle kohustuse ja avalikkuse ootuse all lössi.

Inglismaa mängijad on olnud küll kohati ülehinnatud, aga samas on selge, et suures plaanis on nad esinenud finaaliturniiridel kehvemini, kui nende käsutuses olev kvaliteet lubaks. Selle skaala teises otsas paikneb inglaste suur rivaal Saksamaa, kes on lisaks väga heade meeskondadega võidetud MM- ja EM-tiitlitele suutnud finaalturniiridel head tulemused välja mängida ka siis, kui võistkonna nimekirjas säravaid nimesid vähe (näiteks MM-finaal 2002).

Autsaiderite üllatusi jagub samuti. A-alagrupis räägiti enne turniiri palju Türgist, aga hoopis vähem jutuainet pakkunud Wales on end kahe matšiga sisuliselt 1/8-finaali mänginud. Põhja-Makedoonia on küll ainuke võistkond, kes praeguseks konkurentsist langenud, aga nende esitused on olnud sümpaatsed ja südikad ning tõestanud, et Rahvuste liiga D-divisjonile eraldatud finaalturniiripääse polnud humanitaarabi, vaid Euroopa jalgpalli kvaliteet ongi sügav.

Wales ja Tšehhi ootamatult head, Poola aga kehv

Tšehhi tuli EM-ile vastu halbade tulemuste ja väikeste ootustega, aga on praeguseks sisuliselt 1/8-finaalis. Šotlased muutusid pärast avamängus Tšehhilt saadud 0:2 kaotust veelgi suuremaks autsaideriks kui enne EM-i, ent 0:0 viik Inglismaaga tähendab, et kui viimases mängus kodus Horvaatiat võidetakse, on variant päris hea. Ning see, et Šotimaa võit eelmise MM-i finalisti üle ei tundu sugugi võimatuna, on kompliment neile ja suur mureallikas Horvaatiale.

Koos Horvaatiaga kuulub negatiivsete üllatajate sekka Poola, kes suutis end tänu Robert Lewandowski väravale siiski ellu jätta. Slovakkia ja Ungari on seevastu olnud tublid, aga mõlemad vajavad viimasest alagrupimängust veel ühte väga head sooritust, sest Slovakkia peab Hispaaniaga vähemalt viigistama ning Ungari võõrsil Saksamaast jagu saama.

Aga kui Ungari peamiseks panuseks sel EM-il jääbki eilses mängus Prantsusmaaga Ferenc Puškase staadionil pakutud atmosfäär, siis on ka see tubli töö. UEFA on igatahes andnud mõista, et kui Suurbritannia poolfinaalideks ja finaalideks sinna saabuda soovivate inimeste suhtes reisipiiranguid oluliselt ei lõdvenda, võidaks otsustavad mängud Budapesti kolida.

Ungari koondislased Attila Fiola ja Tamas Cseri tähistavad fännidega 1:1 viiki Prantsusmaaga. Foto: Scanpux / Reuters / Laszlo Balogh

24 mängu on peetud, 31 ootab veel ees. Samas muutub alates tänasest turniiri rütm, sest kolme algusaega enam ei näe. Lakkamatu jalgpall asendub kaalukaga, sest iga kohtumine otsustab nüüd, kas mõne võistkonna turniir jätkub või lõpeb.

Usutavasti toob antud pinge kaasa ka rohkem pöördeid kohtumiste sees, sest nagu öeldud, ainuke asi, mida EM oleks võinud rohkem pakkuda, on sportlik draama, kus üks võistkond kaotusseisu võiduks pöörab. Muidu kõik hästi, nii hoida! 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti